29. november 2013

"Peidus lill" Pearl S. Buck

Pearl S. Buck . Peidus lill.
Väga hea tõlge. Inna Feldbach. Tõlkeraamatuid lugedes vaatan alati tõlkija nime. Halvad tõlkijad on meelde jäänud ning uutesse nimedesse suhtun umbusuga.
Võiks olla tavaline naistekas, sisu isegi banaalne. Pärast II maailmasõda võõrsil olemisest väsinud ameerika sõdur armub jaapani tütarlapsesse, abiellub temaga ja toob neiu Ameerika lõunaosariiki. Noormehe võimukas ema tütarlast oma koju tuua ei luba , Virginia osariigi seadus keelab abielu erinevate rassid vahel ja noored asuvad elama New Yorgi üürikorterisse. Kumbki noortest ei ole oma harjunud elukeskkonnast välja astununa õnnelik . Olukorra lahendab jaapanlanna julge otsus. Loodetavasti saab jaapanlanna tulevikus õnnelikuks, noormees on aga loru , kellest ütleb lahti ka tema vana ameerika pruut.
Aga ei ole tavaline naistekas, sest kirjutatuna Nobeli preemia (1938) laureaadi poolt, on sellest saanud tõeline meistriteos.
Nauditavaks teeb raamatu jaapani elustiili ja inimeste väga hea tundmine (autor elas ise Jaapanis) ja meisterlik kirjeldamine.
Jälgitavad on mitmed liinid:
 - armastuse tärkamise kirjeldus noorte vahel on eht shakespearlik;
 -kuidas jaapani koolitüdrukust saab tugev naine, kes tütarlapsena ei karda vastu astuda oma isale ning hiljem oma viga tunnistada ning Jaapanisse naasta;
 - Jaapan pärast II maailmasõda, lääne pealetung ja püüd kaitsta jaapani traditsioone;
 - kuidas ema manipuleerib, et „päästa „ poeg mittesobivast abielust;
 - naise raske lapsest loobumise otsus;
 -kooselu võimalikkusest eri rahvuste vahel enne kosmopoliitse ajastu saabumist.

Olen lugenud läbi kõik Pearl Bucki eesti keeles ilmunud raamatud. Minu andmetel on neid koos viimati loetuga 7. 1. Idatuul, läänetuul ; Draakoni seeme 2. Naiste paviljon 3. Suur armastus 4. Uhke süda 5. Ema 6. Hea maa.
Enamus raamatuid elust Hiinas.  Enim meeldisid Peidus lill, Ema ja Hea maa. Ema oli lihtsalt  vapustav raamat.

Gounod "Romeo ja Julia" kontsertetendus 28.11.2013

Minu muusikaharidus piirdus keskkooliga , seepärast ei tule minult asjatundlikku retsensiooni vaid ainult isiklikud muljed.
 Mulle meeldis. Gounod „Romeo ja Julia“ on imekauni muusikaga ooper. Kuulasin seda esimest korda. Ei saa arugi, miks Fausti palju rohkem mängitakse. Sümpaatne oli dirigent Vello Pähna elegantne dirigeerimine.

Osatäitjaid oli palju ja kõik lauljad kontserdisaali lava äärele ära ei mahtunud. Kõrvalosatäitjad pidid laulma orkestri keskelt ja kõik hääled üle orkestri ei kõlanud. Aga Juuli Lill , Rauno Elp ning Pavlo Balakin esitasid oma lühietteasted nauditavalt. Pavlo Balakinil on ilus mahlakas bass. Minu arvates oleks ta võinud ka paater Lorenzo osa laulda. Paater Lorenzot laulis Belgiast toodud Patrick Bolleire ja tegi seda väga hästi. Prantsuskeelne tekst oli peas, ilmselt seda osa ka varem laulnud. Suurepärase osatäitmise tegi veel Stella Grigorian Gruusiast, kes laulis Romeo paazi . Tore oleks teda Roosikavaleris kuulata. Julia Capulettit laulis väike habras albaania sopran Oriana Kurteši. Laulis hästi ja helises kõrgelt. Imeilus Julia valss I vaatuses! Mõtlesin, kes võiks Estonias Juliat laulda. Võib-olla Kristel Pärtna. Aga riides oli Julia nagu Carmen. Kuidas Julia ema ta sellises kleidis peole lasi? Minule oleks Julia usutavam olnud veidike vähem võrgutavamas kleidis.
 Sellist tenorit, kes Romeot laulaks, Estoniast muidugi ei tule. Adam Diegel USA-st laulis väga hästi. Pärast garderoobis kui ta Mart Mikuga rääkis ja naeratas ning naeratas, vaatasin kui võluv noormees. Aga etenduse ajal! Jäi mulje, et partituuriga ta tuttav pole ning osa prantsuse keeles ei ole ka laulnud, sest osatäitjatest kõige rohkem oli tema partituuris kinni. Sellest johtus ka lavastuslik ebaühtlus. Kui Julia elas oma laulule kaasa ja elas emotsioonid laval välja ,siis Romeo vaatas Julia poole harva ning naeratas veel harvemini. Emotsiooni tema poolt praktiliselt ei olnud. Aga laulis hästi, L*Amour!L*Amour tuli tema esituses ainult 1/3 võrra lahjemalt kui Roberto Alagnal.
 Minu 19 aastane poeg ütles pärast Nabucco kontsertetendust, et ooperit ongi kontsertetendusel parem kuulata, sest raske on korraga muusikat kuulata ja tegevustikku ning lavakujundust jälgida. Olen temaga peaaegu nõus. Teist korda sama ooperit tahaksin küll laval näha ja kuulata.
 Ooperis pole vähetähtis ka publik ja puhvet. Kontserdisaali publik on alati peenem ja väärikam kui ooperisaalis. Turiste on vähem, muusikuid, lauljaid, muidu tuntud tegelasi rohkem ja sekka mõned rikkad ja ilusad. Saalis valitseb muidugi vanema põlvkonna ülekaal, aga lootustandvalt oli ka nooremaid inimesi. Alumine puhvet oli kinni. Üleval puhvetis oli valge vein liiga magus. Mõnusat istumist nagu ooperipoolel ei olnud.

27. november 2013

Kultuuritarbija kuulab autos...

... loomulikult Klassikaraadiot või  Vikerraadiot. Hommik algab saatega "Klassikahommik". Meeldib kui kõlab positiivne optimistlik muusika. Mozart sobib igasse hommikusse. On oma lemmiksaatejuht- Endrik Üksvärav. Hääle järgi optimistlik tegus noormees. Ajalehe tutvustust Klassikaraadios ma siiski ei kuula, siin ihkab minu ratsionaalne pool vähem subjektiivseid asjatundmatuid kommentaare.
Mõnikord ei sobi Klassikaraadio muusikavalik kohe kuidagi meeleoluga. Siis kuulan plaati. Näiteks täna kuulasin Roberto Alagna plaadilt "Tenor" aariaid Gounod' ooperist "Romeo ja Julia". Imeilus duett Angela Gheorghiuga "duo de la chambre". Lähen homme Estonia kontserdisaali kuulama selle ooperi kontsert-ettekannet ning väike ettevalmistus tuleb kasuks. Kiikan veel Tiit Made ooperiraamatusse ka.
Kui oskaksin laadiksin youtubest selle aaria siia üles. Võtan nädalavahetusel õpingud käsile. Ja grammatikat tahaksin ka meelde tuletada. Kui palju neid jutumärke ikka tuleb kasutada.

Õhtul, kui hästi läheb ja õigel ajal koju sõidan, kuulan da capot. Kuna seda on aastaid kuulatud, tüütab mõnikord ära. Siis kuulan jälle plaate. Näiteks Viini filharmoonikute Straussi kogumikku. Mõttetegevuse ergutamiseks on kõige parem Händel. Mõnikord kui jään hilja peale, kuulen kella seitsmest kontserti või esmaspäeval ooperi, see on pidupäev. Kodus ei ole aega raadio juurde istuda ja kuulata.
Veaparandus eilsesse: mitte Ted Lapidus "Luksuslik elu" vaid Jens Lapidus.

26. november 2013

Kultuuritarbija ostab jõulukingiks raamatud.

Olen püüdnud järjest vähendada raamatute ja plaatide ostmist. Mitte sellepärast, et raha ei ole. Praegu veel on. Aga neile pole enam majas ruumi. Ja teiseks tuleb kohe Johani vanaema meelde. Johan on mu laste sõber. Kui Johani vanaema suri, aitasid minu lapsed sõbral korterit müügiks tühjendada. Sugulased jagasid vanainimese vara mis nad jagasid, aga hulk plaate ja raamatuid jäi ikkagi, mida keegi ei tahtnud. Neid ähvardas prügimäele minek. Minu lapsed võtsid kõik raamatud ja plaadid endale. Raamatud võtsid lapsed oma majja, sest olid harjunud kodus raamatute keskel elama. Mitmed raamatud jõudsid ka minu riiulitele. Mitte midagi erilist, raamatusõbra Eesti NSV ajal huvi ja armastusega soetatud köited. Plaadid võtsin kõik endale. Lapsed ju vanu vinüüle ei kuula. Ega minagi kõiki oma laenatud vinüülplaadimängijal kuulata ei saa. Aga näiteks on palju suuri LP-sid omal ajal Saksa Demokraatlikust Vabariigist saadetud. Näiteks kolm Puhdyse plaati. Päästsin ligi 40 plaati, tundus talumatu mõte nende prügimäele saatmisest.
Nii et kui tuleb soov uusi raamatuid või plaate osta, mõtlen Johani vanaemale.

Aga nüüd on saabumas jõulukuu ja lasen end vabaks. Kõigile meile, kes me jõuluõhtule koguneme on kingiks raamat.  Mõte on ka pisut omakasupüüdlik, tellin raamatud  nii, et jõuan soovitud ise läbi lugeda. Kas on viisakas kinkimiseks ostetud raamat ise enne läbi lugeda? Mina usun, et probleemi pole. Raamat tahab lugemist saada ja on seda õnnelikum, mida rohkem teda loetakse.
Valikus arvestasin saaja isikut ja luureandmeid. Lugejad on kõik. Aga ettevaatlik peab olema. Eriti lastega. Mu noorim tütar vastas kord küsimusele, mida ta jõuluvanalt soovib: "ükskõik mida, ainult mitte raamatut." Aga ta jõudis raamatuid siiski nii palju saada, et täiskasvanuna loeb usinalt.
Selline nimekiri siis:
Kättemaksukontor  100. Fänniraamat. Selleta vist ei saa ükski kingikott sel aastal .
Edith Soosaar. Söödavad kingitused.
Martin Roberto. Täistaimetoidud lihasööjatele.
Amy Tan. Köögijumala naine.
Ted Lapidus. Luksuslik elu.
Thilo Sarrazin. Saksamaa käib ajas maha.
Dan Brown. Inferno.
Stephan Bartels ja Till Raether. Mida mehed tunnevad.
Kalle Muuli. Vabariigi sünnimärgid.
Stefan Zweig. Eilne maailm. See on mulle endale maiuspalaks.

3 raamatut on veel vaja lisada: kerge krimka, ulmekas teismelisele ja muinasjuturaamat.

Mulle täitsa meeldib blogida, aga tehnikas olen väga nõrk. Kuigi kasutan arvutit iga päev töös, võtab tavaline teksti sisestamine mul siin väga palju aega.

25. november 2013

Teed juuakse kell viis. Draamateatris 24. 11.2014.

Ma ei ole komöödiate austaja, aga vaatama läksin Ita Everi pärast ja ei kahetse. Etendus oli nauditav.
Meeldis:
  • suurepärased näitlejad: Ita Ever, Lembit Ulfsak, Tõnu Kark, Ain Lutsepp, Egon Nuuter, Martin Veinmann. Tõeline staaride paraad nagu kusagil kirjutati. Juba sellepärast tasub etendust vaadata, et neid koos näha.
  • tundus, et näitlejad nautisid oma mängu.
  • võrdlemisi vaimukas tekst  suurepäraste näitlejate poolt arusaadavalt ette kantud. Kordagi ei tekkinud saalis küsimust, et mis ta nüüd siis ütles. Mõnikord juhtub seda minuga isegi draamateatris.
  • hoogne lavastus.
Aga siiski:
  • krimikirjanduses ja -sarjades kogenud inimestele olid süzee käigud kuni lõpuni etteaimatavad.
  • oli kurb näha Ita Everit mutikese, kuigi aktiivse mutikese, rollis. Etenduses "Tuhk ja akvaviit" võimkuka ja krutskeid täis matroonina meeldis ta mulle rohkem. Ita Everist ei saa kunagi mutikest.




24. november 2013

Miks ma alustan?

Sellise pealkirjaga blogi mõlkus mul meeles aastaid enne seda kui Maarja Kangro kirjutas iroonilise  arvamusloo, milles tegi ettepaneku kultuuritarbija eripreemia väljaandmiseks. Kuna ma sellele auhinnale ei soovi pretendeerida, otsisin paremat nime blogile. Aga arvestades millest soovin kirjutada, paremat nime ei leidnud.
Olen kultuuritarbija sõna otsese mõttes. Ise kultuuri loomises ei osale. Ei huvitu ka kultuuri loomise protsessist. Aga tarbin usinalt, minu kultuurikalender on tihe.
Näiteks november 2013.
  • Tõnu Kõrvitsa ooper "Liblikas" Estonias.
  • Nigel Kennedy kontsert Nokia kontserdimajas.
  • Film "Mandariinid".
  •  Film "Aitab jutust" Pöffil.
  • Gounod "Faust" Estonias (2. korda!).
Raamatuid novembris eriti palju ei jõudnud lugeda ,aga eile lõpetasin Monika Peetz "Seitse päeva söömata "
Selline tüüpiline kaasaegne naistekas, nagu neid peale Bridget Jonesit kirjutatakse, aga ladusalt kirjutatud. Sama autori esimene eesti keelde trükitud raamat "Teisipäevanaised "meeldis rohkem.

Täna õhtul lähen  Draamateatrisse, aga sellest ,mida vaatan, kirjutan homme.

Artiklid, mida tarbin  ja millest kavatsen kirjutada on teater, muusika, kino, kirjandus, film, kunst, kultuuriajakirjandus, muuseumid, kultuurireisid. Küllap ajapikku lisandub veel midagi.
Pikk sissejuhatus, aga miks ma siis alustan?
  • et minu kultuuritarbimine oleks ühes kohas koos, seni olen pidanud paberil raamatupäevikut  ja ooperipäevikut;
  • et harjutada end taas korraliku ilusa eesti kirjakeelega;
  • et jagada muljeid.