Milan Kundera. "Naeru ja unustuse raamat".

Naeru ja unustuse raamat.

Milan Kundera

Prantsuse keelest Pille Kruus.

Varrak 2014

276 lehekülge

Kundera oma vankumatus headuses.

See on ääretult aus raamat. Autor vaeb oma tegevust kommunistlikus Tšehhoslovakkias ja jätab hüvasti kommunistliku minevikuga.

Romaan  ilmus 1978.a. pärast emigreerumist prantsuse keeles, 1981 võttis autor Prantsuse kodakondsuse.  Järgmisena ilmus Kunderalt  juba kultusteos  „Olemise talumatu kergus“.

Loetud raamat on raamat armastusest, nii hingelisest kui lihalikust, võimust, poliitikast ja  inimestest, kes tahavad unustusele vastus seista. Kõik kokku kirjutatud  peene irooniaga.

Autor ise ütleb oma raamatu kohta nii lk. 200 „Kogu see raamat on romaan variatsioonide vormis. Eri osad järgnevad üksteisele nagu etapid rännakul mingi teema sisse, mingi mõtte sisse, üheainsa sisse, mille mõistmine läheb minu jaoks ääretusse kaduma.

See on romaan Taminast ja hetkest kui Tamina lavalt lahkub, on see romaan Taminale. Tema on peategelane ja peamine publik ning kõik teised lood on tema variatsioonid ja kohtuvad tema elu peeglis.“

Tamina on tšehhi emigrant, kes koos abikaasaga põgenes kommunistlikust Tšehhoslovakkiast. Abikaasa suri võõrsil. Vaatamata sellele, et Tamina püüab abikaasat  meeles hoida, hakkavad armsad näojooned mälust kustuma. Tamina soovib leida inimest, kes tooks Prahast talle päevikud ja kirjad, mis peaksid aitama koosveedetud elu meeles hoida. Selle nimel loob kohvikus ettekandjana töötav Tamina suhteid võimalike Prahasse sõitjatega. Tamina on hea ja kannatlik kuulaja, autor kirjutab tema kohta nii lk. 106 :  „Aga kas ta ikka kuulab? Või üksnes vaatab väga tähelepanelikult ja vaikselt? Ma ei tea ja see polegi eriti tähtis. Oluline on see, et ta ei sega vahele. Teate isegi, kuidas asjad käivad, kui kaks inimest lobisevad. Üks räägib ja teine katkestab tema jutu: „täpselt nagu minul, ma…“ ja hakkab endast rääkima, kuni esimesel õnnestub omakorda poetada: “Täpselt nagu minul, ma…“

 See lause „täpselt nagu minul, ma… kõlab nagu heakskiitev kaja, nagu jätkaks teise mõttekäiku, ent see on kõigest illusioon: tegelikult on see jõhker mäss jõhkra vägivalla vastu, katse vabastada oma kõrv orjusest, et alistada jõuga vastase kõrv. Sest kogu inimese elu omasuguste seas pole muudkui võitlus teise kõrva vallutamise pärast. Kogu Tamina müstiline kuulsus  seisnebki selles, et ta ei ihka endast rääkida. Ta alistab vastupanuta oma kõrva vallutajatele ega ütle kunagi: “Täpselt nagu minul, ma…“

Kas eelnev ei tule tuttav ette.

Raamatus on peale Tamina  teisi tegelasi, kes seitsmes peatükis korduvad, samuti  tark ja irooniline autor, kes jutustab oma lugu ja jagab selgitusi.

Lühikesed peatükid ja kerge lugeda, aga ei ole tegemist sugugi kerge meelelahutusega. Ikka ja jälle mõni mõte, mis kummitama jääb,  mille kujunemist soovid jälgida ja meelde jätta. Ja teiseks: Kundera eksperimenteerib selles raamatus, tõeline teema variatsioonidega, nagu lubatud.

Variatsioonid muusikas on muusikaline vorm, kus on  põhiteema, mida muudkui korratakse, muutes  teema meloodiat, rütmi, harmooniat, tempot, helilaadi ja mida iganes. Kundera nimetas oma raamatut romaaniks variatsioonide vormis ja viitas  Beethoveni variatsioonidele. M. Kundera isa oli kuulus  pianist, mistõttu Kundera loomingus on alati viiteid muusikale. Beethoveni variatsioonid on siia ülesriputamiseks liiga pikad.  Nii näiteks on Beethovenil  33 variatsiooni Diabelli valsi teemale op 120. Aga järgnevalt väike meeldetuletus ETV klassikatähelt Marcel J. Kitselt, kes mängib tšellol Paganini  "Variatsioonid ühel keelel Rossini teemale" .