"Brooklyn" kinos

„Brooklyn“

Lavastaja: John Crowley

Osades.

Saoirse Ronan- Eilis Lacey

Domhnall Gleeson - Jim Farrell

Emory Cohen- Anthony "Tony" Fiorello

Jim Broadbent- isa Flood

Michael Zegen, Julie Walters, Fiona Glascott

 ja teised kaunid noored inimesed 

Film kandideerib kolmele 3 Oscarile: Parim film, Parim naispeaosatäitja - Saoirse Ronan ja  Parim mugandatud stsenaarium - Nick Hornby.

Nick Hornby kirjutas stsenaariumi iiri kirjaniku Colm Tóibín samanimelise romaani järgi. Sellisest iiri kirjanikust ei tea ma midagi, Nick Hornbylt on aga eesti keelde tõlgitud vähemalt 7 raamatut, minu lemmikud  „Pikk tee alla“ ja „Julia, alasti“.

Tutvustusest :

1950 ndate aastate Iirimaa. Eilisi tulevikuväljavaated rohelisel saarel on suhteliselt piiratud. Võidunud juustega kohalikud rägbimängijad, pudupoe klientidega kuulujutuveski jahvatamine, sekka mõni harv tantsuõhtu ja vihmased ilmad. Kui noorel tüdrukul tekib võimalus reisida Ameerikasse õnne otsima, jätab ta pisaratega võideldes ema ja õega hüvasti ning astub laevale, mis viib ta Tõotatud maale.

Tõotatud maa asemel ootab teda ees aga hoopis... Brooklyn. See on hoopis teistsugune maailm, tulvil sootuks teistsuguseid võimalusi. Õige pea tuleb Eilisi ellu ka armastus. Tundub, et enam paremaks minna ei saa - kuni hetkeni, mil saatus sekkub ja sunnib tüdrukut Iirimaale naasma. Ehkki koduskäik on planeeritud lühikeseks, jõuab kodusaarel Eilisi ellu astuda veel üks inimene, kes teda ükskõikseks ei jäta. Tuleb valida, kahe mehe ja kahe mandri vahel…

Filmi reklaamitakse kui armastuslugu: kaks mandrit, kaks meest, üks süda…….. . Ja see ongi romantiline vanaaegne armastuslugu südamliku huumoriga, paras pisarakiskuja on ka.

Filmi algul, siis kui iiri pagulased laeva Ameerika rannikule saabudes immigratsiooni järjekorras ootavad, meenus üks teine film iiri pagulastest- „Angela tuhk“.  Aga „Brooklyn“ ei ole film pagulusest, siin ei ole kohta vaesusele ja hädadele, käsitletakse pagulaste elu helget poolt. Eilisi elu  Ameerikas on kiriku abil ette ära korraldatud, teda ootavad töö- ja elukoht, koduigatsust leevendavad kirjad ja kohanemisraskusi arvukas iiri kogukond.

Päikseline ja elujaatav film sellest, kuidas inetust pardipojast saab valge luik. Inetu pardipoeg on ehk liiast öeldud, pisut hall hiireke Eilis Iirimaal siiski on, kuid siiski väga söekas noor neiu. Filmis võluvad 50-ndate aastate olustik ja pastelsed rõõmsad värvid. Unustasin end kohe kleidimoodi vaatama. Väga hea muusikaline kujundus. Ühe korra kõlas ka see laul, mis mulle vanuse kasvades järjest enam meeldima hakkab:

Südamlik, soe ja ilusa lõpuga film, väga sobiv probleemiderohke päeva lõpetuseks. Mulle väga meeldis. Mina annaksin küll Saoirse Ronan'le Oscari, väga värske ja siiras osatäitmine.