Fuchsia Dunlop „Haiuim ja Sichuani pipar."

Fuchsia Dunlop

„Haiuim ja Sichuani pipar.

Magushapu söömismeenutus Hiinast.“

Inglise keelest tõlkinud Kreet Volmer

Tänapäev 2015

372 lehekülge.

Väga põhjalik käsitlus Hiina Sichuani provintsi toidust, ühtlasi üks parimaid raamatuid toidurännakutest, mida lugenud olen.

Kahjuks on minu Hiina periood möödas. Käsin Hiinas umbes samal ajal kui autor- 1996. aastal, pärast seda (t)ärganud suur Hiina ja Hiina toidu vastu on tänaseks vaibunud, aga huvitav lugemine siiski.

Tutvustusest: Auhindadega pärjatud toidukirjanik Fuchsia Dunlop oli esimest korda Hiinas 1994 ja tõotas juba siis, et sööb kõike, mida pakutakse, ükskõik kui võõras või kummaline see poleks. „Mõistsin, et kui tahad vahetut, kohtumist võõra kultuuriga, tuleb oma kookonist vabaneda,“ kirjutab ta. Köitvate memuaaride käigus kirjeldab Fuchsia lugejale oma kasvavat armastust Hiina ja selle toidu vastu, esimesest lummavast kokkupuutest Sichuani provintsi maitsetest rikka köögiga.

Nagu autor ise ütleb, on raamat Hiina köögi ootamatutest imedest. Ja selle kirjutaja elas Hiinas, käitus põhimõttel: „Kui oled Roomas, siis käitu nagu roomlased“ ning sõi kõike.

Raamatus on ka mõned Hiina toidu retseptid. Kes ei taha proovida kanajalgade toiduks valmistamist, võib alustada esimees Mao lemmikroaga sealiha punases kastmes lk. 219 või kanasupp papaia ja ingveriga (hea kopsupõletiku raviks) lk.205.

Stiilinäide lk. 162: „Põhiprobleem oli ikka tekstuur. Tekstuur on lääne inimesele viimane piiririba Hiina toidu hindamise õppimisel. Oled selle ületanud, siis oled ka sees. Kuid tee, mis selleni viib, on pöörane ja sunnib sind silmitsi seisma oma kõige hullemate eelarvamuste, lapsepõlvehirmude ja võib-olla ka freudistlike paranoiadega. See tekitab Sinus võõristust, ajab segadusse ning paneb mõnikord kaasmaalasi sind vaatama vaevu varjatud jälestusega. Mõtleme korraks, milliseid sõnu me kasutame mõne tekstuuri kirjeldamisel, mida hiina gurmaanid jumaldavad: kõhrjas, vonklev, limane, lirtsuv, vetruv, krõmpsuv. Lääne inimesel äratavad need häirivaid mõtteid seoses kehast väljuvaga, kasutatud taskurätikutega, tapamajaga, laiaks litsutud kahepaiksetega, märgade jalgadega kummikutes või võpatusega, mis kaasneb näppude kokkupuutel nälkjaga, kui salatilehti peenralt nopid. Kas võdistad õlgu, viimaseid lauseid lugedes? Ole nüüd aus.“

Mina piirdusin Hiinas grillitud rohutirtsuga, valisin kõige väiksema olendi, kes tänavatoiduletis oli vardasse aetud, maitsel ei olnud viga.

Allolev pilt on pärit Fuchsia Dunlop blogist http://www.fuchsiadunlop.com/of-vinegar-and-other-matters/

Need aurutatud pirukad maitsesid mulle väga.