Iris Murdoch "Must prints"

Iris Murdoch

„Must prints“

Tõlkinud Vilma Jürisalu

„Eesti Raamat“ 1980

420 lehekülge

Aprilliks on mul piletid Rakvere Teatri etendusele „Must prints“. Sestap tahtsin uuendada tutvust Iris Murdochi raamatuga. Olen seda lugenud väga ammu, tõenäoliselt siis, kui see 1980.aastal ilmus. Ma ei mäleta sellest palju, küll aga seda, et raamat mulle väga meeldis.

Murdochi  rivi raamaturiiulil on pikk. Minu lemmikud  on „Meri, meri….“, „Võrgu all“ ja nüüd veendusin uuesti, et ka „Must prints“.

Nii nagu raamatus „Meri , meri….“ on ka „Mustas printsis“ jutustajaks ja peategelaseks mees, kuid teda ümbritsevad naised ei ole lihtsalt statistid vaid väga isikupärased, kellest  igaüks võiks samuti romaani peategelane olla.

Kui olin lugedes jõudnud kohani, kus peategelane Bradley  räägib loo oma armastusest, sain aru, miks see raamat mulle kunagi nii väga meeldis. Sain ka nüüd tõelise, ma ütleksin isegi, et füüsilise lugemiselamuse, nii nagu Rachel romaanis ütleb: „Mul on niisugune tunne, nagu oleks mind lõhki kistud, katki kraabitud ja minust üle sõidetud."  

Seejuures ei mõju vana mehe ja noore naise armulugu raamatus sugugi triviaalsena, nagu enamikus raamatutes, kus selline lugu. Murdochil on see tõeline armastuse filosoofia.

Seekord pöörasin raamatus tähelepanu teemale, mida vaevalt et 35 aastat tagasi märkasin:  autor kirjeldab halastamatult ja julmalt naise vananemist nii välimuselt kui ka sisemiselt. Ja seda peategelase suu läbi, kes on ise 58 aastane, kuid näeb end peeglis tunduvalt nooremana ja valetab end 20 aastat nooremaks.  Küllap see on nii, et peeglisse vaadates, iseenda silmis, jääme me nooreks, alguses ka välimuselt, siis ainult hingelt. Nähes oma eakaaslasi, peame tihtipeale imestama, kui vanaks on nad jäänud, unustades ära, et see just ongi tõe peegel, kus me tegelikult peaksime nägema ennast.

Nautisin Murdochi filosoofiat, ta oli filosoofia õppejõud.

Üks lõik lk. 348: „Maailm on ainult hädaorg. Lõppude lõpuks on see tema kõige täpsem definitsioon. Inimene on loom, kes kannatab pidevalt ärevuse, valu ja hirmu käes, ta on selle ohver , millele budistid on pannud nimeks dukha, see tähendab lõputut , kustumatut piina, mida tunnevad need, kes soovivad kirglikult illusoorseid hüvesid. Kuid selles hädaorus on palju regioone. Me kõik kannatame, aga meie kannatused on kohutavalt erinevad. Kes teab, võib-olla tunneb valgustatud pea niisama siiralt kaasa kapriissele miljonärile kui nälgivale talupojale.? Võib-olla väärib miljonäri saatus hoopis suuremat kaastunnet, kuna teda viivad eksiteele võltsid ja kiiresti mööduvad lõbud, kusjuures  vaesus ja viletsus õpetavad talupojale tahes-tahtmata elutarkust. Kuid niisuguseid otsuseid võivad teha ainult haritud pead, ja lihtsurelikke, kes selliseid mõtteid avaldavad, võib õigusega kergemeelseiks pidada. Meie peame tegelikult halvemaks saatuseks vaesuses nälgida kui keset luksust igavusest haigutada. Kui inimeste kannatused oleksid väiksemad- kujutage seda endale ette-, kui igavus ja lihtsad igapäevased pettumused oleksid meie kõige raskemad katsumused,  ja kui- seda on juba raskem mõista - me ei muretseks eriti kaotuste pärast ja peaksime surma lihtsalt uneks, oleks kogu meie moraal tohutult, võib-olla isegi täiesti erinev praegusest. Meie maailm on k o l e d u s t e paik,  ja see teadmine peab erutama iga tõsist kunstnikku ning mõtlejat, varjutades tema mõtisklusi, hävitades tema tervist, mõnikord teda isegi täiesti hulluks ajades. Tõsine inimene võib selle fakti ees silmad sulgeda ainult iseenda hukatuseks,  ja kõik suured inimesed, kes on teinud näo, nagu oleksid nad selle unustanud, ainult teesklevad. (See on tautoloogia.) Maa on planeet, kus valitseb vähk, kus inimesed regulaarselt ja automaatselt ja iseenesestmõistetavalt surevad nagu kärbsed üleujutuste ja nälja ja haiguste kätte, kus inimesed võitlevad üksteise vastu relvadega, mis on nii kohutavad, et seda ei oskaks isegi unes näha, kus inimesed hirmutavad ja piinavad üksteist ja valetavad argusest kogu eluaja. See on paik ,kus me elame.“

Muusikaliselt sobib siia marssaliproua aaria Richard Straussi ooperist „Roosikavaler“. Bradley küll lahkus sellelt etenduselt poole pealt, kuid lõpuks ikkagi küsis, ja sai teada kuidas see lugu lõppes.

Laulab Renée Fleming:

Ootan põnevusega teatrietendust.