"Vanemuise" lühiballetid "Gatsby" ja "La Dolce Vita"

Vanemuise lühiballetid

„ Gatsby“

Graham Reynoldsi muusikale (Duke Ellingtoni põhjal)

Lavastaja ja koreograaf Silas Stubbs

Esietendus 25. jaanuaril 2015 Vanemuise suures majas

Laval avaneb Daysi ja Gatsby armulugu J. Fitzgeraldi  romaanist „Suur Gatsby“ tantsu keeles. Ammuloetud romaan ei ole mul hästi meeles, lugesin raamatut, mis ilmus sarjas „ XX sajandi raamat“. Mõeldes romaani tuntuimale tsitaadile “niisiis rügame edasi, paadinina vastuvoolu, ja meid kantakse peatumatult tagasi minevikku”, tekkis soov raamat taasavastada. Küllap on 1925.a avaldatud teosel midagi olulist öelda ka tänapäeval. Filmi pole ma samuti näinud, täielik kultuuriline mahajäämus:).

Lavastaja Silas Stubbs ütleb kavas: „Tüdrukud olid glamuursed, mehed rikkad ja peod rajud! Abstraktne lühiballett on inspireeritud suhetest, mis valitsevad Francis Scott Fitzgeraldi romaani „Suur Gatsby” tegelaste vahel. Elu ja jaht „Ameerika unistusele” rokkavatel 1920-tel - küsimus on ainult selles, kaua pidu kestab?

Mind paelusid romaani kesksed teemad – ahnus ja igasugune liialdamine, samuti peategelaste keeruline suhetepundar. Jay Gatsby suhe Daisy Buchananiga on võrratult komplitseeritud teema ja näitab piltlikult, kuidas raha ja sotsiaalne seisund on tihti ainuke, mis paljude inimeste jaoks toeliselt midagi tähendab.”

„La Dolce Vita“

Ballett Nino Rota muusikale

Lavastaja ja koreograaf, valguskujundaja Giorgio Madia (Itaalia)

Esmaettekanne 30.04.2014 Rahvusvahelise tantsupäeva galal Vanemuises

Lavastaja Giorgio Madia ütleb kavas:  „Ma kasvasin üles koos Federico Fellini filmide ja tema fantaasiarikka maailmaga, mis on küllastunud omanäolistest tegelastest ja veidratest olukordadest. Vaatasin juba lapsena koos oma perega Fellini filmi „La Dolce Vita”, veel päriselt mõistmata seal toimuvat ja samas just lapse tasandilt tegevusest aru saades, sest ka autor ise oli ju kõige paremas mõttes nagu suur laps.Legendaarne Itaalia filmirežissöör lõi unikaalse nägemuse italianità’st kui omaette meelelaadist. Fellini maailm inspireeris mind looma tantsustseenide kogu, mis avaneb vaataja ees nagu lehvik. Kuulsast linateosest ei ole nime saanud ainuüksi minu ballett, vaid peale 1959. aasta maailma- esilinastust tekkis lausa standardtermin selle ainulaadse tundemaailma nimetamiseks. Nino Rota lõi Fellini maailmale sobiva muusika: siirad tunded on segatud peene irooniaga ja tihtipeale kannavad nii sealne huumor kui optimism endas üksjagu melanhooliat. Ma lihtsalt kibelesin seda koreograafiasse seadma.

Ainult tantsule ja teatrile eriomase tunnetusega alustan ma seda kerget ja helget teekonda läbi inimhingede maastiku ja mitte ainult selleks, et uurida itaallaste meelelaadi kui universaalset elurõõmu väljendust, vaid pigem selleks, et raputada mälestused välja omaenda varrukast.

Mina ei ole selle loo rääkija, kõnelevad minu geenid!”

„La dolce vita „ on väga meeleolukas, värviküllane ja lõbus. Vastukaaluks I vaatuse romantilisele „Gatsbyle“ on II vaatus justkui kirglik ja erootiline revüüetendus. Vaatamat erinevusele I ja II vaatus täiendavad teineteist suurepäraselt, eks ole ka Gatsby lugu magusa elu lugu. 

Nino Rota filmimuusika on päikseline, mänglev, äratuntavalt mõnus. Dzässi kuulan samuti meelsasti. Terve päev rööprähklemist reeglite keskel nõuab tihti õhtul autos just džässi, mis loob mulje vabaduse võimalikkusest.

Nautisin nii muusikat kui ka tantsu, kaunis oli. mida muud oskan ma võhikuna balleti kohta öelda.

Etendus oleks rohkemgi veel meeldinud, kui see oleks toimunud elava muusika saatel. Ja külalisetendusel Tallinnas lõppesid kavad väga kiiresti otsa, jäin ilma ja olin pahane. Kava leidsin täna internetist, seal on palju toredaid pilte. http://arhiiv.vanemuine.ee/files/document/2/276398a97d0485603378d671a4314a13.pdf

Minul tekkis soov ära vaadata ka Vanemuise uus ballett „Kesköö Pariisis“ Gerschwini muusikale, külalislavastaja Michael Shannon USA-st.