Claire North "Harry Augusti esimesed viisteist elu"

Claire North

"Harry Augusti esimesed viisteist elu"

Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum

Kirjastus Varrak 2015

335 lehekülge

On olemas tavalised inimesed e. lineaarid, poole miljoni lineaari kohta sünnib üks kalatšakraga inimene – urobor. Harry on urobor. Uroborid sünnivad üha uuesti ja uuesti samas ajas ja kohas. Harry näiteks: mõisahärra poolt äranarritud teenijatüdruku pojana Berwicki raudteejaama tualetis, tema ema sureb sünnitamisel. „Mäletama“ hakkavad uroborid  3 aastaselt

Kalatšakraga inimesed, mida iganes see tähendab, on ühinenud Chronose klubidesse. Klubi eesmärk on toetada noori urobore ja valvata selle järgi, et uroborid oma mälu ja teadmisi kurjalt ei kasutaks ning tulevikku muutma ei asuks.

Harry ütleb lk. 105 nii: „iIas elus, mida me elame, ja pärast kõiki meie surmi, on maailm meie ümber muutumatu. 1917.aastal tuleb alati ülestõus,1939.aastal sõda, Kennedy lastakse alati maha ja rongid jäävad alati hiljaks. Need on lineaarsed sündmused, mis elust elusse ei muutu, niipalju kui meie aru saame. Ainus muutuv tegur oleme meie ise. Kui maailm muutub, siis oleme meie need, kes seda muudavad.“

Aga nii just juhtubki kui Harry sõber Vincent, samuti urobor, kasutab oma mälu ja teadmisi vihjete andmiseks ja teadmiste jagamiseks tehnoloogiliste uuenduste kohta enne nende „õiget aega“ ja selleks, et keegi teda takistada ei saaks, kõrvaldab ta Chronose klubi. Enne õiget aega tähendab enne aega, kui need tehnoloogiad eelmistes eludes teoks said. Näiteks internet, värviteler jne. Sellise tegevuse tagajärjeks on maailmalõpu lähenemine, tehnoloogia on ohuks keskkonnale ja muudab rahvaste väärtushinnanguid. Uroboride erinevate elude teabevahetussüsteem on algeline, kuid kindel: teateid jäetakse kividele või maetakse raudkirstus maha. Kaugest tulevikust saabuvad teated, et maailm on paigast ära ja lõpp on saabumas.

Uroboridelt saab mälu võtta, teostades neile keerulise unustamise manipulatsiooni –keemiliste ainete ja elektri kaasabil, kuid uroboride seas on erilisi mnemoonikuid, neilt ei saa unustamisega mälu võtta. Sellisest uroborist saab jagu kui tappa tema ema enne sünnitust. Sellepärast uroborid varjavadki oma sünniaega ja kohta. Harry ja Vincent on mnemoonikud.

Raamat kirjeldab  Harri  elu 15 elu jooksul, umbes aastatel 1919-2003. Kui nii palju elusid elada, võib proovida erinevaid variante. Nii ongi Harry arst, teadlane, ajalooprofessor, kuritegelik rahapesija jne. Tegevuse geograafiline diapasoon on lai: Inglismaa, Venemaa, Ameerika Ühendriigid, Hiina ja India.

Harry elud ei kulge kaunilt kronoloogilises reas, vaid on raamatus segi paisatud, mõne elu fragmendid ilmuvad Harry mälestustena, seetõttu on lugemine on segadusseajav ja nõuab vaimset pingutust.

Autori stiil jutustades Harry suu läbi on hästi jälgitav, kohati vaimukas ja kerge irooniaga, mis pole imekspandav nii suure elukogemusega inimese puhul.

Kusagil raamatu keskele leiab Harry oma eludele eesmärgi: takistada Vincentil muutmast tulevikku ja lükata edasi maailma lõppu. Endisest sõbrast saab vaenlane.

Kes jääb peale, kas Harry või hoopis Vincent, kes ehitab kvantpeeglit ja soovib saada sisuliselt jumalaks.

Kas Harry jõuab 15. elu lõpuks sihile või on see tema viimane elu?

Lisaks põnevale süzeele on raamatus tõstatatud piisavalt probleeme, mida autor Harry kaudu vaheda pilgu ja elutarga irooniaga lahkab.

Mõned neist nimetan.  
Eetiline teadus, mis see on. Mille nimel teadust arendatakse ja kas sellel on oma piirid, kas tehnoloogia areng võib inimkonnale ohtlikuks saada.

Inimene suhtes jumalaga. Kas  kõiketeadmine ja „kõikemäletamine“ muudab inimese jumalikuks ja ta võib asuda jumala kohale.
Kas Harry tegutseb kättemaksu nimel või maailmapäästmise nimel. 

Mulle raamat väga meeldis, võib-olla hakkangi põnevust otsides krimkade asemel ulmekaid lugema, on vähem laipu. Soovitan neile, kes lepivad sellega ,et kõigest ei saa täpselt aru (kvantpeegel) ja kõik ei allu loogika reeglitele.

Lugemine oli nauding ja intelligentne meelelahutus.