01.juunil vaatasin Estonia kontserdisaalis esietendust.
Shakespeare/Mendelssohn/Semper/Ojasoo/Elts ,Georg Meri ja Anu Lambi tõlked
Stsenaarium, lavastus ja kujundus: Ene-Liis Semper ja
Tiit Ojasoo.
Dirigent-muusikajuht Olari Elts
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Tütarlastekoor Ellerhein
Solistid Arete Teemets ja Kadri-Liis Kukk
Mängivad:
Helena- Helena Pruuli
Hermia- Rea Lest,
Demetrius-Jarmo Reha
Lysander- Simeoni Sundja või Ragnar Uustal
 |
Nick Bottom- Jörgen Liik
Teksti luges Marika Vaarik.
Nägin enne etenduse algust oma venda, kes imestas: sina siin, sa pole ju NO teatri fänn. Tõesti pole, siin blogis pole mul kirjas ühtegi
NO teatri etendust, kuid olen neid siiski näinud. „Kes kardab Wirginia Woolfi" oli viimane.
Aga „Pööriöö uni“ mulle meeldis võin vist päevade
möödudes ka öelda, et olin vaimustuses.
Esiteks ei jäta Mendelsson Bartholdi „Suveöö unenägu“
muusika kedagi külmaks, see on nii nõiduslik ja kaunis. Sinna juurde kõlasid Ellerheina
tütarlastekoori õrnad väljatimmitud hääled. Nõidusliku õhkkonna loomisega ei
olnud kokku hoitud. Kui saali sisenedes mõtlesin, mis mu nägemisega lahti on,
siis vaheajal sain aru, et saali pumbati midagi udu taolist.
(Ma olen näinud Henry Purcelli ooperit „Haldjakuninganna”,
William Shakespeare’i komöödia „Suveöö unenägu”
ainetel Vanemuise teatris. )
Panen siia lühidalt kirja, mis "Pööriöö unes" meeldis:
Uudne lähenemine.
Midagi nii ennekuulmatut ei ole ma näinud.
Kontserdisaal oli kaheks jagatud, n.ö. lava asub kontserdisaali keskel. Pooled
vaatajad istusid seljaga orkestri poole ,
kaasa arvatud mina- selg vastu lava. Jällegi uudne kogemus. Saali keskel mängu-platsi kohal hõljus suur diskokera,
mis lõpuks osutus ekraaniks, millele kogu tegevus (ka orkester ja koor) kuvati videotehnikaga.
Kui esiti muretsesin,
et ei näe tegevust mänguplatsil, siis selleks ei olnud põhjust. Kogu tegevus
kuvati ekraanile ja enamus aega aelesid noored näitlejad põrandaga
paralleelselt. Kui tegevus, näiteks siputamine põrandal videotehnikaga kerale kuvati, paistis see seal jooksmisena. Videotehnika
kasutamise tulemusena olid suure plaanis enamus aega näitlejate näod. Rohkem
kui kunagi varem said vaatajad osa näitlejate näoilmetest. Ja oli mida vaadata.
Minu lemmik oli Helena Pruuli Helena osas. Meeldisid kõik näitlejad: noored ilusad
inimesed suurepärase miimika ja füüsilise vormiga.
Kindlasti on sellises
etenduses raske mängida, sest enamus aega mängiti n.ö. üksinda videokaamerasse,
silmast silma suhtlemist teise näitlejaga oli vähe.
Veel meeldis mulle selline kerge irooniline lähenemine
algtekstile. Veiko Märkka nimetas seda kelmikaks, mis on veelgi õigem. Tasub
lugeda, mida ta kirjutas 03. juuni Päevalehes „NO99 "Pööriöö uni".
Vaim, ja mitte lihtsast liigist.“
Ja nii oligi. Ja väga vahva oli.
Küsisin oma lapselapselt, kes laulab Ellerheinas, mitu
korda tema etenduse proove näinud on. Neiu
vastas, et üle 10 korra, aga ikka on huvitav, sest nad seda teevad kogu aeg isemoodi.
Tasub vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar