Jaana Albri "Minu Kreeta"

Armas lihtne raamat. Eriti kasulik läbi lugeda neil, kes Kreeta saarele tööle asutavad või Hellenimaa mehise pojaga kooselu planeerivad. Minul pole kumbagi plaanis. Olen kaks korda saarel viibinud, seal palju  ringi sõitnud ja paljud raamatus mainitud kohad on tuttavad. Rethymno on ka minu lemmiklinn Kreetal. Lugedes sain kõrvutada oma turisti nägemust kaunist  saarest ja vaimustavast suveilmast kohaliku (autor ütleb, et tunneb end rohkem kohalikuna) muljetega.  

Selles, et Kreeta on kaunis ja imeline saar, oleme mõlemad veendunud. Siia riputan mõnedmeeleolutekitajad: Samaaria kuru ja minu lemmiktaverni "lagi" Rethymnos:

Raamatus on selliste pealkirjadega peatükid nagu „Välismaalasena võõras ühis-konnas“, „Tähistame nimepäeva“, „Usu koht igapäevaelus“, „Iseseisvus ja poliitika“, „Uus ja hullem kriis“ jne.  

Saab lugeda tõeliselt pirakast kreeka pulmast 1000 külalisega.

Lisas on „Kreeta, lugematute vaatamisväärsustega saar“ ja „Minu kui laisa koka lemmikroad, mida on lihtne ka Eestis valmistada“.

Pisut on raamatus ka rahulolematust ja protesti külaelu ja suguseltsi arhailisuse vastu. Meenub äsjaloetud „Mangode hooaeg“, kus Aafrikasse läinud noored sattusid ebausu ja  šamaanluse võrku.  Kreeta pole muidugi Aafrika, aga mõtlesin sellele, et eesti  naised on kahe jalaga tugevasti maa küljes kinni, suhtuvad küll kriitiliselt, kuid oskavad kohaneda ja oma uut elupaika armastada.  

Pisut on raamatus naiselikku silmakirjalikust, kui naised kinnisvarabüroos kliente taga räägivad eesti keeles, siis on ok!, aga kui seda teevad kohalikud teenindajad, siis on see vastuvõetamatu.

Oma tunded võtab autor lk. 226 kokku nii: „Minu kohati segaseid tundeid väljendab väga täpselt Rootsi paremat elu otsima läinud kreeka päritolu kirjanik Theodor Kallifatides oma teoses „Uus maa minu akna taga“ (ilmunud eesti keeles Loomingu Raamatukogus( 7/2015)). Pean tema kirjutatud lõigus vaid rahvused ära vahetama ning saan mind hämmastavalt ilmekalt iseloomustava mõttejupi:

„Minust ei ole saanud kreetalast, kuid ma pole ka enam see eestlane, kes ma uskusin end olevat. Ma ei ole ka läbi ja lõhki võõras. Ma lihtsalt ei oskagi öelda, mis minust on saanud.“

Hoolimata aeg-ajalt kurvameelsusele kaldumisest, usun siiski, et olen oma õnne sepp. Igast olukorrast ja paigast tuleb leida endale parim ning siis sellele keskenduda. Mina olen Kreetal enda jaoks õnne leidnud- ja sellest piisabki.“

Jaana Albri

 „Minu Kreeta“

Mineviku hõng Euroopa lõunatipus

Petrone Print

2016

238 lehekülge.