A.S.A. Harrison "Vaikiv naine"

Mind köitis raamatus see, et ühe paari lugu jutustasid mees ja naine vaheldumisi, kumbki oma vaatenurgast. Mäletan üht vana prantsuse filmi „Abielu“, mis mulle väga meeldis, kus I seerias rääkis mees „meie loo“ ja teises naine. Kaks täiesti erinevat lugu. Raamatus küll mitte nii erinevad, kuid huvitavad lugeda. Nii on näiteks naisel ja mehel erinevalt meeles esimese kohtumise detailid, mõlemad eksivad teades täpselt, mida teine mõtleb.
Köitvalt kirjutatud raamat ja ka tõlkele pole midagi ette heita. Autor loob kaks suurepärast psühholoogilist portreed- mehe ja naise, ohvri ja tapja portree. Otsisin leebemat sõna "tapja" asemele, aga ei leidnud. Tahtsin kasutada "kättemaksja", aga toimunu ei ole ju tegelikult kättemaks.  

Psühholoogiline põnevik, kus pinge tõuseb märkamatult. Ka igati loetav abielu-romaan, kui nii võib öelda, sest abielus peategelased ei ole. Siinkohal jääb mulle arusaamatuks, kuidas nii tark naine nagu Jodi, mitmekordse ülikooliharidusega, ei tea seda, et kui pole abielus, siis pole õigust ka poolele varandusest.  

Minu jaoks tegi lugemise huvitavaks see, et Jodi on psühhoterapeut ning raamatu lehtedelt käivad läbi tema kliendid.

Jodi kreedo avaldub järgmises lõigus lk. 26  „Seni kui fakte pole avalikult kuulutatud, seni kui Todd räägib temaga eufemismide ja sõnakeerutuste abil, seni kui kõik funktsioneerib sujuvalt ja säilib pindmine rahu, võivad nad jätkata oma elu, kuna on teada, et hästi elatud elu koosneb tervest reast kompromissidest, mis tuginevad sind ümbritsevate inimeste aktsepteerimisele koos kõigi nende vajaduste ja eripäradega, mida alati ei õnnestu muuta oma tahtmise järgi ega suruda raamidesse, mis klapiksid konservatiivsete seltskondlike normidega. Inimesed elavad oma elu, väljendavad end ja otsivad rahuldust endale omasel viisil ja endale sobival ajal. Nad teevad vigu, langetavad kehvi otsuseid ja valivad ebasobiva aja, astuvad valesid samme, neil arenevad välja harjumused, mis teevad haiget, ning nad teevad kõrvalepõikeid. Kui Jodi on koolis üldse midagi omandanud ,siis just selle ning tänu Albert Ellisele, kes on psühhoteraapia kognitiiv-käitumusliku paradigma isa. Teised inimesed pole siin selleks, et rahuldada meie vajadusi või täita meie ootusi, samuti ei kohtle nad meid sugugi mitte alati hästi. Kui seda ei aktsepteeri, viib see viha ja vimmani. Meelearahu saabub siis, kui aktsepteerid inimesi sellistena, nagu nad on, ning rõhutad positiivset.“

Õige ju. Ja vale, miks muidu kooselu ei suju. Paarisuhtes peab mingigi vastustuse võtma ka teine pool, Toddil selleks tahe ja oskus puudub, sant lapsepõlv.
Jodi kaalus psühhoteraapiat õppides kas valida Adleri või Jungi instituut. Huvitav on see, et loen parasjagu Messer Davidi raamatu „Sigmund“, kus kohtun taas Freudi õpilaste Alfred Adleri ja Carl Gustav Jungiga. Huvitav, kas Jodi elu oleks läinud teisiti, kui ta näiteks oleks teinud valiku Jungi koolkonna kasuks. Kas Jodi oleks võinud oma lapsepõlvetraumast üle saada psühhoteraapia abiga ja kas see oleks päästnud tema abielu päästa. Oletused.. oletused.

Seda, et raamatus on liiga palju teooriat, ei tasu karta. Olen lihtsalt mulle tähtsad kohad välja noppinud. Kodusel raamaturiiulil on nii Adlerit, Freudi kui ka Jungi. Vana kiindumus psühholoogia vastu, kuigi psühholoogi minust ei saanud.

„Vaikivat naist“ lugedes meenus mulle, et nõukogude ajal oli tavaks pidada kirjanduslikke kohtuid. Olen minagi osalenud vähemalt ühel sellisel. Raamatu pealkirja mäletan ka „Härmalõngad heljuvad tuuleta“. Jodi ja Toddi üle saaks vägeva kirjandusliku kohtu pidada, seda enam, et raamatus kohtuprotsessi ei toimunud.

„Vaikiv naine“ on psühholoogiline põnevik, milles psühholoogiat rohkem kui põnevust. II osa, mis võiks vabalt krimka olla, ei anna mõõtu välja. Uurijad on kui statistid, kes on korraks tänavalt sisse astunud.

Ilmselgelt, eeltoodut üle lugedes, on minu lemmik raamatus kõigele vaatamata Jodi. Aga kellele naistest meeldikski vananev paadunud seelikukütt.

Kuuldavasti on Hollywoodis käsil ka film, kus Judi  osa mängib Nicole Kidman. Režissöör Adrian Lyne.

Pealkiri „Vaikiv naine“ on samane R. Straussi ooperi pealkirjaga, millele libreto kirjutas Stefan Zweig ise. Ooperis ihaldab vana mees  rahulikku väärikat vanaduspõlve  noore vaikse naise seltsis. Raamatu pealkirjal ooperiga midagi ühist ei paista olevat.

A.S.A . Harrison nime taga peitub kanada kunstnik ja kirjanik Susan Harrison (1948 –2013). Autor suri natuke aega pärast romaani „The Silent Wife“ ilmumist. Romaani saadab rahvusvaheline edu, on tõlgitud ligi 30. keelde. 

A.S.A. Harrison

„Vaikiv naine“

New York Timesi bestseller

Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar

Kirjastus Ersen 2016

279 lehekülge.