"Öös on asju" Pärnu teatris "Endla"

Keskkoolis lugesin Mati Undi „Hüvasti, kollane kass“. See oli vau-efekt nagu tänapäeval öeldakse: nii aus, nii otsekohene, täpselt nii nagu ma ise mõtlesin.

 Edasi tulid „Võlg“, “Kuu nagu kustuv päike“ ja nii edasi ja nii edasi. 1990.a. ilmus „Öös on asju“. Selleks ajaks oli Unt oma esimestest raamatutest välja kasvanud ja seda minagi. Unt tundis raamatus mõnu sõnade ja  mõtetega mängimisest ja nende peapeale pööramisest. Teoreetikud vaidlesid, millega on tegu, aga mulle raamat meeldis: selline romaan –kollaaž, filosoofiliste aruteludega, mitmete viidetega autori poolt loetule. Kas ma ka sellest aru sain? Omamoodi kindlasti ja kas üldse on õiget arusaama.

No ega ma kõike raamatust ei mäleta, aga ühe tsitaadi oma vanasse lugemispäevikusesse olin kirjutanud: „Ahaa, teater! Just siin pakutakse vaatajatele kontseptsioone ja need võetakse rõõmuga vastu. Kontseptsioon tähendab seda, et kunstil või tema tegijal on mõni idee, mida ta tahab meiega jagada. Näiteks siin teatris on mulle pakutud järgmisi mõisteid: armastus on parem kui vihkamine, rahu on parem kui sõda, tõde on parem kui vale, looduse hoidmine on parem kui looduse saastamine, imik on parem kui aatomipomm, ilus on parem kui inetu. Ei mäleta, et oleksin lavalt kuulnud üleskutseid: tapa! põleta! poo risti! hoora! ilgu! Armastan kunstnikke sellepärast ,et nad on head ja inimlikud. See kuulub nende loomusesse.“

Ja ennäe –etenduse alguses loeb salapärane hääl lava tagant just selle lõigu ette.

Enne kui etenduse juurde minna - kas teatrivaataja peaks olema enne etendust romaani lugenud. Hea oleks, siis mõistab mõtelda, kas ja kuidas seda raamatut üldse on võimalik lavale panna ja saab natuke aru lavastaja taotlustest. Minu abikaasa ei ole raamatut lugenud, tema vaatas etendust nagu teatrieksperimenti, pole paha seegi variant.

Ma ei tea, kas teise vaatuse ajaks jäid saali need, kes olid lugenud või need ,kes ei olnud ja kas sel on üldse tähtsust. Ega algulgi rahvast palju ei olnud, II vaatuse ajal pisut vähem.

Rahvas armastab klassikalist sõnateatrist, aga nagu kaasaegne teatriteooria ütleb, on teatril palju rohkem väljendusvahendeid kui sõna . Selle teistmoodi teatri-tegemisega tutvumiseks on „Öös on asju“ väga hea. Mitte liiga arusaamatu, mitte väga pikk ja piisavalt on mängu ilu.

Mulle meeldis Sander Rebane. Abikaasa sain teatrisse kaasa, sest tema lemmiknäitleja Pärnu teatris Indrek Taalmaa mängis. Kaasa nimetas näiteks, et I vaatuse taksojuhis oli Taalmaal tuntavalt Baskinit.

Lavakujundus ja video olid andekad, nimetaksin koondmuljet  Mustamäe valsiks. 

Tegelased olid paraku nii ühesuguseks tuunitud, et kaugemalt oli raske aru saada, kes on kes, ainult hääle järgi.

Karta on, et kaua seda etendust mängukavas ei ole, aga etenduse vaatamisega ei kaota midagi, võidab küll.

Mind juhatas etendus taas Undi juurde. Otsisin Undi raamatud  riiulil üles, lõin „Öös on asju“ lahti ja sattusin lk. 157 sellisele lõigule „Mu enda vaated on nimelt äärmiselt muutlikud. Arvan täna üht, homme teist, olen selle poolest laialt tuntud. Ühe öö jooksul võivad mu mõtted sada kaheksakümmend kraadi  pöörduda. Täna nimetan musta valgeks, homme kollaseks või lillaks.“

Meenus kohe lõik Undi „Võlast“ : „Aga see ei loe midagi, et ma nii võin mõelda. Ma võin ka teistpidi mõelda. Ma võin üldse igatpidi mõelda“. See oli mu noorepõlve kreedo.

Mulle etendus sobis. Kogesin rõõmuga, et Pärnu teater tuleb uurepäraselt toime nii erinevate etendustega: „Tramm nimega iha“, „Pao Pao“ ja“ Öös on asju“. Abikaasa seevastu küsis ,et ei tea ,kas näitlejad ise ka seda tükki tehes rõõmu tunnevad või tegid ainult tööd. Mina arvasin, et mängurõõmu ikka ka, sest mängu on rohkesti.

Igatahes tasub enne etendusele minekut lugeda läbi tutvustus teatri kodulehelt ja targa inimese arvamus siit http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/ikkagi-peamiselt-doktorantidele/

Pärnu teater „Endla“

„Öös on asju“ 

Autor  Mati Unt
Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu (Tartu Uus Teater)
Valguskunstnik Ivar Piterskihh (Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilane)
Videokunstnik Argo Valdmaa
Mängivad: Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Lauri Mäesepp, Sander Rebane, Tambet Seling ja Indrek Taalmaa.

Pildid pärit internetist.