Maipühad Salzburgis

Kevadel jõudsin käia Salzburgis. Jõudsin linna tuisusel aprillikuu viimasel päeval, järgmiseks päevaks oli lumi sulanud, õitsesid tulbid, nartsissid, kastanid ja Mirabelli aedades isegi sirel.

Pildid Mirabelli aedadest. Just siin lõõritas Julie Andrews „Helisevas muusikas“ mitmed laulud.  

Salzburg on kaunis väikelinn Salzachi jõe kaldal, umbes Tartu suurune rahvaarvult. 

Ühel pool vanalinna mäe otsas Hohensalzburgi kindlus, teisel pool jõgi. Barokkstiilis vanalinn kuulub alates 1996 UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on imearmas oma kirikute, loendamatute platside, väikeste tänavate ja  tänavakohvikutega. Mozartit osatakse Mozarti sünnilinnas eksponeerida igat kanti. Näiteks sõime lõunat Papageno väljakul, kohvi jõime Mozarti kohvikus. Mozarti sünnimajas on muuseum, tähistatud on maja, kus elas pärast Mozarti surma tema abikaasa Konstanze. Mozartiga seotud kaupa on meeletult, mitte ainult need punased Mozart- Kugeln, pealegi on väidetavalt õiged ainult sinise paberiga Mozrt- Kugeln. Teine enim ekspluateeritud teema on „Helisev muusika“. Salzburgi suvise kultuurifestivali peakontserdimajja me ei pääsenud, pildistasin afišši, tuleb ju tuttav ette:

Mulle meeldis, kuidas kohalikud kandsid rõõmuga oma rahvariideid, küllap paisitsid need tänavapildis silma ka seetõttu, et linnas tähistati kevadpüha- 01. maid. Pildistasin muusikuid, kes varahommikul mäejalamil mängisid. 

 Rahvariietes naisi oli ka palju, neid oli imelik tänaval pildistada luba küsimata, pildistasin poeaknal kaasajastatud rahvariidemoodi.

Õhtul oli võimalik käia kontserdil Hohensalzburgi kindluses. 

Vaade ülalt:

Arvasin, et mängitakse Mozartit, kostümeeritult  nagu Viinis, aga esines heatasemeline kvintett, kavas ainult veidi Mozartit aga seevastu Schuberti Forellikvintett, mis mulle väga meeldib. Omal käel reisides ma mitte kunagi ei osta kontserdipileteid koos õhtusöögiga ja ei soovita ka teistele. Seekord olid kontserdipiletid koos õhtusöögiga möödapääsmatult  reisibüroolt. Toidul ei ole midagi viga, aga see ei ole pidusöök. Parim osa oli magustoit:

Kuna ma lihasööja ei ole, siis toiduelamusest märgiksin austria magustoite:  õunastruudel;  Kaiserschmarrn (väikesteks tükkideks rebitud kohevad rosina-vaniljepannkoogid moosiga) ja  Salzburgi „Nockerln“, (pehme besee marjakastmes.  Pildistamine tuli mulle meelde alles siis, kui pool juba söödud, sestap pildistasin menüüd. Maitsvad koos tassi Mozart-kohviga, aga ise kodus järgi ei kipu tegema .

3 päevasel reisil jäi aega ka ringi sõita.Imekaunis Königsee:

Austrias tähistatakse maipühi kevadpühadena . Kevadpüha tähistamine väikelinna Berchtesgadeni peaväljakul. Rahvast meeletult, tuletõrjetõstukiga tõstetakse lapsi kõrgele vaadet imetlema:

Õitsev aed Berchtesgadenis:

Austrias on kombeks kevadpühade ajal püstitada küla keskele Maibaum. Mida suurem sead uhkem, külad võistlevad omavahel ja kombeks oli vanasti veel teise küla puu ära lõjkuda. Ühe sellise puu tabasin Mondsee lähistel:

Salzburgi vanal kalmistul on omapärane haudade rühm - giid jutustas , et siia on maetud esimene Salzburgi sarimõrtsukas, kes piinas surnuks oma 7 naist. Internet lükkab selle müüdi siiski ümber ja ütleb, et nende ristide alla on maetud kuulus kivimeister Sebastian Stumpfegger koos oma nelja naise ja vanematega.

Kõige rohkem  jäid mulle Salzburgist meelde söögikohtade, baaride ja  kaupluste akendel omapärased ja teravmeelsed mõtteterad või kalambuurid. Jäingi neid pildistama.

Minu lemmikud:

Abikaasa lemmik (jäi ise ka peale):

Ja lõpuks üks rõõmsameelne veel:

Jaan Aru "Ajust ja arust"

Põnev raamat ajust noorelt ajuteadlaselt Jaan Arult. Olen näinud autori esinemisi teleris ja ootasin raamatut huviga. Ei pidanud pettuma, raamat on kirjutatud n.ö populaarteaduslikult, arusaadavas ladusas keeles, rohkete näidetega igapäeva-elust ning piisavate viidetega teaduslikele uuringutele. Raamatu lõpus märkmed ja allikad- samuti huvitavad lugeda.

Kes ei tahaks tunda iseennast ja teada, kus asub teadvus. Kas peale aju on meil olemas ka vaim kui teadvuse asupaik? Kas puudel, loomadel, masinatel on teadvus? Kas vastsündinul on teadvus juba sündides olemas?

Kõik elusolendid, loomad, linnud, inimesed, magavad. Kas une funktsioon on aju loovuse suurendamine, aju puhkus või polegi unel erilist funktsiooni ja see on lihtsalt evolutsiooni ajal väljakujunenud ärkveloleku aja regulatsioon?

Autor ütleb, et rööprähklemine ei ole ajule hea- see on sama hea nagu keerutada kõrbes pea kohal lahtist veepudelit ( lk. 119). Praktilise, enda arust väga hea rööprähklejana tööl, alati valmis oma tööd tehes teiste küsimustele vastama ja mitme asjaga tegelema, tundsin eriti selle osa vastu huvi. Miks siis ikkagi ajule  meeldib rööprähklemine? Millest aju tunneb mõnu?

Kas unenägudel on tähendus ja kuidas suhtub kaasaegne ajuteadus Freudi unenägude sümboolikasse?

Kas on tõsi, et me kasutame vaid 5% oma ajust? Kas aju on võimalik arendada?

Kui need  ja samalaadsed küsimused pakuvad huvi, siis on see õige raamat lugemiseks.

Autor ei anna lõplikke vastuseid, sest neid ei ole.

Inimene on keeruline uurimisobjekt, teadlased on uurinud  kaugeid galaktikaid, kuid seda, kuidas ajuprotsessid on seotud teadvusega – ei tea. Uusimad uuringud  üritavad teadvust selgitada tulenevalt informatsiooniteooriast, teadvus tekib igas süsteemis, mis integreerib informatsiooni. Kas see ka nii on- autor ei kinnita, pigem toob näited, kuidas kunagised teaduslikud tõed on pea peale pööratud. 

Stiilinäide lk.55: "Kui ma vaataksin lähemalt teie ajju, näeksin seal kõiksugu närvirakke, erinevaid molekule, retseptoreid, millele need kinnituvad, ja suudaksin ehk jälgida ka mitmesuguseid rakusiseseid biokeemilisi kaskaade, mida molekulide kinnitumine vallandab. Te olete justkui masin. Väga keeruline masin, kuid siiski masin. Kuid seestpoolt ei tundu ju, et te oleksite masin- on tunne olla teie ise, tunne armastada, tunne tunda kurbust, rõõmu, meeleheidet või valu. Teil on teadvus iseendast ja teid ümbritsevast maailmast. Kuid on raske mõista , kuidas aju masinavärgist saab sündida tunne olla keegi, kuidas tunne olla inimene tekib ajust, kuidas teadvus saab olla seotud ajuga. Aju ja teadvus tunduvad olevat liiga erinevad."

Raamatus on ka praktiline peatükk: Kuidas paremini magada - 10 soovitust ;Aju kasutamise lühijuhend. Praktilise poole pealt midagi uut ei ole, kõik kirjandusest varem loetud ja tõenäoliselt inimkonna aastasadade kogemuste põhjal välja-kujunenud.

Kuldne reegel on, et tuleb end jälgida ja tundma õppida ning mõningate teaduslike tõdedega arvestada. Samuti sellega, et teaduslikud tõed ei ole igavesed

Eelmisel aastal sai bestselleriks tõlketeos „Võluv soolestik“. Kui inimesed tunnevad sama suurt huvi oma aju vastu kui soolestiku vastu, võiks sellestki raamatust saada bestseller. Eeldused on olemas: ladusalt kirjutatud, elulised näited. Näiteks jalgpallihuvilisele abikaasale selgitasin raamatu põhjal teaduslikult lahti, miks kogenud jalgpallur Zinedine Zidane ei suutnud end jalgpalliväljakul talitseda.

Autor on jälginud oma pere väikelapsi, võib isegi öelda, et nendega minikatseid teinud  ja  tulemusi  teaduslikult lahanud.

Selgeltnägijate saate andunud jälgijad tõenäoliselt raamatut ei loe.

Jaan Aru

„Ajust ja arust.

Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust“

Kirjastus Argo 2017

159 lehekülge. 

Stephen King "Härra Mercedes"

Raamatukogus laiutab Stephen King kohe mitmel riiulil, kõik parajalt kopsakad köited. Minu mõtetes oli autor õudus- ja ulmekirjanik, sellepärast pole varem ühtegi tema raamatut lugenud. Kuna parajasti ühegi uuema krimka järjekord minuni ei olnud jõudnud, võtsin ühe Stephen Kingi. Plaan oli alustada raamatust  „Mis hundi suus, see hundi oma“, aga juhtusin lugema, et autori esimene kriminaalromaan on „Härra Mercedes“ ja hundi raamat on triloogia 2. raamat. Nüüdseks on ilmunud ka triloogia kolmas raamat „Valve lõpp“.

Niisiis lugesin Härra Mercedest ja nüüd raamatu lõpetanud, võtan käsile teise raamatu.

Minu arvates väga hea krimka: põnevus, enam-vähem realistlik lugu, veenvad tegelased ja sümpaatne uurija olemas. Lisaks ladusalt kirjutatud ja hästi tõlgitud.

Raamatu antikangelane pole ainult järjekordne hull, nagu mitmetes Kepleri raamatutes, üks selline ootab lugemist. Autor avab oma tegelaste mõtte- ja tundemaailma pahupoole, mitte muidugi, et neist kahju hakkaks, aga vähemalt mingi psühholoogiline  põhjendus on olemas, kuidas nad nii jubedate kuritegudeni jõudsid. Vaidlesin just oma emaga, kes avastades Lombroso vana teooria tahaks uskuda, et kuritegevuse geen antakse inimesele sünniga kaasa. Mina usun jätkuvalt, et inimene on sünnipäraselt puhas leht. Raamat algab peaaegu massimõrvaga- kurjak sõidab Mercedesega varahommikul öö läbi Tööbüroo ukse taga ootavasse järjekorda sisse, Ameerika ägab parajasti majanduskriisis. Raamat võiks ka lõppeda massimõrvaga, kui mitte pensionil uurija Bill Hodges ja tema amatööridest abilised massitapmist ära ei hoiaks.

Bill Hodges on sümpaatne vanamees, tema varasematest juhtudest ja lahutatud abikaasast õnneks palju ei räägita, teda vaevab pensionile jäämine kuni enesetapu mõteteni. Raamatus saab Hodges uue alguse, mis jätkub kahes järgmises raamatus. Bill Hodgesi lugu on väga õpetlik mulle, kes ma unistan, et jään töölt koju, vaatan ära telesaated kõigilt Viasati kanalitelt, teen korda oma aja, loen läbi kõik uued raamatud ning lisaks veel koduse raamatukogu teist korda ja veel palju muudki ära teen. Tuleb välja, et neid, kes pensionil, telekavaatamine ja raamatulugemine ei paelugi. Igaüks tahab seda, millest tal puudus.

Bill Hodges, nagu krimkades kombeks, üritab kuriteo üksi ära lahendada, usaldamata politseinikust endisele paarimehele oma teavet. Mind see viimase aja trend, et kuritegusid lahendavad pensionärid ja ajakirjanikud üksi, häirib. Enamus kuritegusid lahendatakse siiski meeskonnatööna.

Teisi etteheiteid mul raamatule ei ole: põnev, värvikas ja paeluv. Näiteks kui mingi hetk olin juba väsinud, et edasi lugeda, lõpetas autor peatüki sõnadega „ta lahkub majast eelaimduseta, et ta ei tule tagasi“. Loomulikult ei saanud raamatut käest panna ja lugesin edasi.

Klassikaline hea ja kurja jõukatsumine, kusjuures vähemalt alguses tunduvad mõlemad pooled targad ja ennustavad põnevat heitlust.

Seekord sõnad antikangelase suust: „Vana pollar mõtleb : kui ma suudan sind rääkima panna, siis suudan sind ka suunata. Ainult Brady on kindel, et vana pollar pole kunagi Nietschet lugenud. Brady on kindel, et vana pollar on John Grishami mees. Kui ta üldse midagi loeb. Kui sa vaatad sügavikku, kirjutas Nietzsche, vaatab sügavik samal ajal sinu sisse.“

Stephen King

„Härra Mercedes“

Tõlkinud Silver Sära

Ajakirjade Kirjastus 2015

480 lehekülge.

Sara Stridsberg "Armastuse gravitatsioon"

Sara Stridsberg

„Armastuse gravitatsioon“

Ood minu perekonnale

Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe

Eesti Raamat 2017

Sari Põhjamaade romaan

174 lehekülge.

Rootsi keeles on raamatu pealkiri "Beckomberga – Ode till min familj" ehk siis nimi viitab otse tegevuskohale- Rootsi tuntuimale vaimuhaiglale Beckombergas. Kuna teises keeles lugejatele nimi Beckomberga midagi ei ütle, siis meil ilmus raamat pealkirjaga „Armastuse gravitatsioon“ ja  saksa keeles näiteks pealkirjaga „Das große Herz“. Ei teadnud minagi sellist kohta, pidin guugeldama.

Tutvustuse kohaselt on Sara Stridsberg Rootsi nüüdiskirjanduse säravamaid esindajad, millest annab tunnistust aukartustäratav auhindade loetelu. Käesolev raamat pärjati  2015.a. Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga. Eesti kirjanikest on selle auhinna saanud näiteks Tiit Aleksejev („Palveränd“), Meelis Friedenthal („Mesilased“)  ja 2016.aastal Paavo Matsin („Gogoli disko“). 

2016.aastal valiti Sara Stridsberg Nobeli kirjandusauhinda jagava Rootsi Akadeemia 13. liikmeks.

Raamatu kangelannaks on 14 aastane Jackie, kelle vanemad on lahutatud. Ema Lone on boheemlane, sõidab ringi mööda maailma ja pildistab katastroofipaiku. Kui ema Lone Musta mere äärde Odessasse pildistama sõidab, veedab Jackie ärkveloleku aja Beckomberga vaimuhaiglas, kus on ravil isa Jim. Isa on  depressiooni käes vaevlev alkohoolik, võta sa kinni, kumb probleem teist võimendab, kes valib kogu elu elamise ja enesetapu vahel. Ka pärast seda  kui  Beckomberga on suletud ja Jim elab n.ö. vabaduses. Enesetapu on sooritanud ka Jimi  ema, Jackie vanema Vita. Jackie külastab Beckomberga lossis asuvat haiglat iga päev, otsides isalt lähedust ning tuge. Siin kohtub Jackie raamatu teiste tegelastega. Isa armastatuga  Beckombergas Sabinaga. Raviarst Edvard Wintersoniga, kes sõidutab õhtul ravialuseid oma autoga haiglast välja peole ja on Jackiele kaitseingliks. Pauliga, kes lugejas tõenäoliselt hirmu äratab, kuid kellest saab Jackie elu esimene mees. Beckomberga viimane patsient Olof on vaimu-haiglas veetnud 63 aastat. Olof  tuletas mulle meelde Roaldi saadet Sõmera hooldekodust Saaremaal. Nii Roaldi saade kui ka loetud raamat avardasid piire, kui tekib soov kategoriseerida, mis on normaalne ja mis ebanormaalne.

Selline on lühidalt sisu, mille järgi võiks arvata, et raamat on masendavalt kurb ja lootusetu. Aga nii ei ole, raamatust saadav  emotsioon on helge ja elujaatav.

Raamat on kirjutatud õrnas poeetilises keeles ja lugemisel on haaratud mitu meelt. Kohati lugesin ja tundsin, et vaatan  maali, nii täpselt,  kaunilt ja varjundirohkelt on sõnastatud  autori napid kirjeldused. Taevas on nagu teokarbi sisekülg. Hägune kollakas valgus, puud vihmasajus lasti ja mustad.

Hiljem olin haaratud sõnade, tervete lõikude omapärasest rütmist, justkui oleks tegemist muusikaga. Iga kord, kui haiglaväravatest sisse astun, kaob ülejäänud maailma, see on nagu tagasitõmbuv mõõnavesi, mis paljastab  uue rannajoone, nagu ümberkukkunud puud Judarskogenis, mis kubiseb ussidest.

Raamat ei kulge ühe järjepideva jutustusena vaid on täiskasvanud Jackie, kes kasvatab üksi oma poega Marioni, mälestuste…. kollaaz, oleks vist õige sõna. Ajalist järjepidevust ei ole. Raamat ei ole ainult mälestuste kogum, näiteks peatükis „Kaart (kurbuse arhitektuur)" kirjutab autor Rootsi suurtest vaimuhaiglatest. Lk. 37 „Väga lihtne on hakata haiglat idealiseerima kui täisulikku kohta, mis teeb kõike seda, mida inimese üksteise heaks teha ei suuda. Samal ajal mõjub haigla ka hirmutavalt, kuna esindab meie ebatäiuslikkust: läbikukkumist, nõrkust, üksindust.“

Lugedes on ilmne, et autor tunneb oma kangelaste vastu sümpaatiat ja seetõttu ei ole raamatus ka ühtegi läbinisti paha ega ebameeldivat tegelast.

Lk. 174 „Sõnad on tema palvehelmed, tema jaoks oli neis palve maagiline vägi, pärl pärli järel kinnistus valguse niidile tema pimeduses. Ma vaatan tema kadunud pärleid aknaplekil, vaatan enda nägu, mis peegeldub pimedal magamistoaaknal. Ja kui ma silmad sulen, kuulen kuidas  Atlandi ookeani suured lained randa sööstavad ja seejärel aeglaselt merre tagasi tõmbuvad, nagu hingetõmbed, nagu lõpmata aeglased südamelöögid, nagu silm, mis avaneb ja sulgub, nagu öö, kui see üle planeedi valgub. Ma hoian pärleid südame juures , oodates, et Jim Carinolt helistaks ja mind enda juurde kutsuks. Pärlid on minu amulett, mis peab mind saabuva suure öö eest kaitsma“.

Loen nagu luulet, väga elegantset ja intelligentset luulet.

Kultuurireis Tartusse. ERM.

Kahe teatriskäigu vahel jäi Tartus aega külastada Eesti Rahva Muuseumi.

Kõigepealt avaldas muljet võimas hoone oma tavatus lihtsuses. Tekkis kahtlus, kas ikka ühe päevaga jõuab kogu muuseumi läbi käia. Meie veetsime muuseumis 3,5 tundi ja ostsime kogu maja pileti. Kõik näitused käisime läbi, vist. Just nimelt käisime läbi, süveneda jõudsime ainult alguses. Mõnes kohas läks aega rohkem, teises vähem, rohkemaks polnud jaksu, väsitav oli.

Kui Tartus elaksin, võiksin pühapäeviti paar tundi muuseumis veeta. Aga jah, piletihind. Töötavat pensionäri see jalust maha ei löö, aga kallis on küll. ERM-i avalike suhete juht Kaarel Tarand ütles ajalehes, et selle raha eest võib muuseumis veeta täispäeva, lugeda mitme raamatu jagu tekste ja mitme kinopileti jagu filme vaadata. Etteruttavalt olgu öeldud, et ajarajal oli üks nõukaaja kodune raamatukogu ka kenasti riiulitel. Aga tervet päeva korraga ei jõua olla ja paari- kolme tunni eest, mis on mõistlik külastuse pikkus, palju maksta ei raatsi. Tõsi, müüakse pileteid ka üksikutele näitustele, nii et ei pea igakord terve maja piletit ostma.

Alustasime püsinäitusest „Uurali kaja". Sissekäigu juures kuulasime tuttavaid sõnu erinevates keeltes: vepsa, udmurdi, saami, komi, ersa, vadja, mari, handi – mansi, ungari ja küllap veel mõnes keeles. Oli põnev interaktiivne sissejuhatus näitusele. 

Näitus oli huvitav, igale rahvarühmale oli müstilise jõe kaldal eraldatud oma ala. Võis lugeda põhjalikke tekste, vaadata väljapanekuid ja multifilme, kuulata (vanamees norskas ahju peal või mörises karu jne.), samuti astuda sisse suitsusauna. Ülevaate soome –ugri rahvastest sai ja eesti rahva ajaloo mõtestamisel pidi minema kaugemale kui rahvusluse ärkamine. Oli põnev näitus ja hea oli seigelda. Mõnikord kadus järg käest, väga tähelepanelikult pidi jälgima suunavaid silte, et enne õiget lõppu näitust lõppenuks ei pea ja tagasi ei pöördu.

Püsinäituse „Kohtumised“ läbisime väga kaootiliselt. Siin oli rahvast rohkem ja kuna ma  ERM-i kodulehte enne külastust ei uurinud, trükis „majajuht“ ei aidanud, siis ei suutnud me endale vaatamises süsteemi luua. Läbisime ajarada "vabaduste ajast" "kiviajani", vahepeal põikasime paralleelmaailmadesse. Oli palju väga huvitavat, mulle meeldis interaktiivseid ekraane näppida. Näiteks muistse vanema  Lembitu kohta sai valida, mida Lembitu erinevatest eluetappidest, Madisepäeva lahingust, Lembitu surmast, mis sai Lembitu peast jne. on kirjutanud Läti Hendrik, Lauri Vahtre, Mart Helme või keegi teine. Interaktiivsusega oli lõpuks nii, et kus siledat pinda nägin, seal mõnikord ka olematut ekraani näppima hakkasin. Samas kui toetasin end kivist pingile (minu arvates), siis projitseeriti selle pinnale kujutis. 

Tõsi on see, et alumiselt näituselt „Uurali kaja“ üles tulles oleksime pidanud kohvikus vahepeatuse tegema. „Kohtumised“ on põnev ja mitmekesine, väga laiaulatuslik näitus, kuid üsna väsitav. Väsitas just see mürarikkus. Korraga rääkisid erinevad ekraanid, lõid kirikukellad ja mis helid kõik veel rõhusid kuulmismeelt.

Pole siis ime, et kõige paremini tundsin end galeriis kunstinäitusel „Rahvus-romantiline vägi ajaloo haardes“. Peale meie seal parajasti teisi külastajaid ei olnud, saime rahus maale nautida.

Esindatud olid 20.sajandi parimad eesti kunstnikud, kelle loomingust võib leida  rahvusromantilisi motiive, näiteks Oskar Kallis, Ants Laikmaa, Paul ja Kristjan Raud, Aleksander Promet, August Roosileht, Eerik Haamer ja uuema aja kunstnikest näiteks Epp-Maria Kokamägi, Jüri Arrak, Peeter Pere, Jaak Arro. Rohkem ei meenu.

Lõpuks sai kohvikus ka istutud ja seda lõputud betoonvälja akna taga vaadatud- nagu lennuväli.

Olen korra aastas ikka Tartus teatris käinud ja alati mõelnud , et Tartusse tuleks kultuurireis teha. Sel kevadel sai siis teoks tehtud, aga nii palju jäi veel vaatamata. Tuleb korrata, seda enam ,et piiri taha sõitmine ei ole enam nii turvaline. ERM-i tahaksin vanemad lapselapsed kaasa võtta.

Kultuurireis Tartusse. "Laineid murdes" Sadamateatris

Jäin Tartusse veel teisekski päevaks, et käia Sadamateatris. „Vanemuise“ etendusi näen harva, selle teatri näitlejaid tunnen vaid seriaalidest ja etendus pakkus huvi.

Ühtegi Lars Trieri filmi ei ole ma näinud, kahjuks, nüüd siis pakuti teatrilaval filmistsenaariumi põhjal kirjutatud näidendit. Üks peaosalistest minu lemmiknäitleja Ivo Uukkivi Draamateatrist.

„Laineid murdes“

Vivian Nielseni dramatiseering Lars von Trieri, David Pirie ja Peter Asmusseni filmistsenaariumi põhjal.

Taani keelest tõlkinud Eva Velsker

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu

Kunstnik Jaanus Laagriküll

Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla teater)

Esietendus Sadamateatris 4. märtsil 2017

Osades:

Bess-Marian Heinat,

Jan-Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater)

Dodo-Katrin Pärn

Dr Richardson- Margus Jaanovits

Stella McNiell, Bessi ema- Piret Laurimaa

Terry- Veiko Porkanen

Pastor- Riho Kütsar

William- Jüri Lumiste

Jack- Reimo Sagor

Poiss- Karl Laumets

„Ei ole just palju tegevusi siin maailmas, mida oleks võinud korda saata ilma kellelgi haiget tegemata. Iga sinu hingetõmme võib kellelegi haiget teha. Seega pead igal hetkel otsustama, kuidas ja mil viisil see haiget tegemine seekord aset leiab. Ma saaksin seda võrrelda kalade püüdmisega. Muidugi on mul neist omamoodi kahju, aga samas olen mõelnud, et kui ma tõmban ühe kala välja, siis teeb see ruumi mõnele teisele kalale, kes saab nüüd tunduvalt õnnelikumaks, nii et kokkuvõttes saab temast üks väga õnnelik väike kala. Sa võid siit veelgi edasi mõelda - äkki see väljatõmmatud kala põdes depressiooni ja soovis ise oma elu lõpetada, aga ta lihtsalt ei leidnud selleks võimalusi? Ega see poelgi nii kerge, kui sa juhtud olema kala. Ma pigem ei tahaks teada, mida üks pirakas lõhe, kes on elust väsinud, tahaks oma eluga ette võtta.“

Lars von Trier (etenduse kavast)

Etenduse ajal kujutasin ette, kuidas sama lugu filmilinal mõjunuks veelgi metsikumalt, võimsamalt ja julmemalt. Nii ma arvan, võrdlusmaterjal mul puudub.

Aga ka Sadamateatri laval sündis vaataja silme all tõeline tragöödia, etendus, kus ei üritatagi vaatajat naerma ajada. Ja mulle see meeldis.

Tutvustusest:

„Filmimaailma suurkuju, taani filmirežissööri Lars von Trieri 1996. aastal valminud samanimelise filmi mõju selle valmimisajal oli paljudele vaatajatele psühholoogiliselt raputav. Tänaseks on kunagi nii kirglikke vaidlusi üleskütnud linateos muutunud filmiklassikaks ja taanlaste rahvahääletus valis selle „20. sajandi filmiks.“ Mõni aasta tagasi valmis stsenaariumi põhjal näidendivariant, mida on edukalt mängitud mitmes riigis.

Teose tegevustik leiab aset 1970ndate Põhja-Šotimaa suletud, rangelt religioosse elukorraldusega külakogukonnas. Lapselikult usaldav ja jumalakartlik noor naine Bess abiellub endast oluliselt vanema Janiga, kes töötab naftaplatvormi hooajatöölisena ja peab seetõttu pikka aega kodunt eemal viibima. Lahusolekuvalus Bess palub jumalalt oma armastatu kiiremat kojutulekut. See juhtubki, kuid mitte päris nii, nagu Bess seda ette on kujutanud. Järgnevad tõeliselt ehmatavate tagajärgedega sündmused, mille jooksul satuvad teravasse vastuollu kaks erinevat moraali- ja elufilosoofiat: üks – rangetest usudogmadest ja enesepiirangutest lähtuv – , ning teine, mille aluseks on inimliku armastuse kõigeülevus.“

Samuti meeldis mulle nutikas lavakujundus, mis jäi mõlema vaatuse ajal samaks, markeeris oskuslikult tegevuskoha ning jättis ruumi näitlejatele. 

Näitlejatest aplodeerin eriti Katrin Pärnale, tema Dodol oli sügavust, vaataja tundis tema kõhklusi ja uskus tema sõnu. Just Katrin Pärna Dodo andis tragöödiale sügavuse ja tõi mul üle hulga aja teatris pisarad silmi. Vaataksin Katrin Pärna meelsasti mõnes suures rollis, näiteks....... "Niskamäe naistes". 



Naistel oli etenduses üldse kandvam roll, sest nemad kannatasid, mehed teostasid oma ülemvõimu. 
Sümpaatne oli noore näitlejanna Marian Heinati Bessi siirus ja meelde jäi samuti Piret Laurimaa ema napis karmis rollis. Seevastu Ivo Uukkivi, kelle pärast suuresti etenduse valisin, jäi minu arvates kahvatuks. Ma ei tea, milline oli filmi-Jan ja tõenäoliselt pole neid õige võrrelda, kuid minu arvates pidanuks Jan olema noor vihane armastaja, etenduses jäi peale haige vana mees, mulle jääb arusaamatuks, kuidas see Jan suutis Bessi mõjutada.

Mulle etendus meeldis. Et oleks aus, lisan, et käisin teatris koos abikaasaga ja temale ei meeldinud, naise allasurutust patriarhaalses ühiskonnas ei pidanud ta teemaks, Bessi ja Jani lugu pidas ullikese ärakasutamiseks ja teda häiris voodi pidev edasi tagasi nihutamine laval. Meeste vähene tundlikkus, leian.

Etenduse kavas on ära toodud Jante seaduse 10 käsku, mis on skandinaavia kultuuris kujunenud omaette terminiks. Jante seaduse käsud  kujutavad endast grupikäitumise reegleid, milles hinnatakse üksikisikute edu ja saavutusi vääritu ja sobimatuna. Mitte kellelgi ei ole lubatud teistest kogukonnaliikmetest erineda, teistest esile tõusta, heakskiitu pälvib vaid kollektiivne edukus.

Olen Jante seaduse 10 käsust kirjutanud siin:Karl Ove Knausgård "Minu võitlus" 1.raamat "Surm perekonnas"

Jonas Hassen Khemiri "Kõik, mida ma ei mäleta"

Raamat tänapäeva multikultuursest Stockholmist, aga ka armastusest, sõprusest ja inimese igaomasest soovist leida oma elule tähendus.

Poeetiline raamat ja siinjuures on huvitav see, et sisu on poeesiast kaugel. Erinevad inimesed jutustavad Põhja-Aafrika juurtega peategelase Samueli elust aasta enne tema surma, ei midagi poeetilist, argielu triviaalsus. Poeetilisuse taga on minu arvates raamatu eriline ülesehitus ja sellega kaasnev rütm, millest lugeja osa saab.

Samuel sureb liiklusõnnetuse tagajärjel. Üks kirjanik intervjueerib Samueli sõpru ja tuttavaid, naabreid, ema ja vanaema, kõiki kellel oli noormehega kokkupuuteid,  eesmärgiga välja selgitada, kas tegu oli õnnetuse või enesetapuga. Intervjueerija peab intervjueeritavaid veenma, oma eesmärke selgitama, peale käima ja kauplema ning isegi ostma teavet Samueli kohta.

Nendest intervjuudest, intervjueerija tekstilõikudest ja Samueli enda tekstist koosnebki raamat. Kogu materjal on segipaisatud, isikud vahetuvad ilma et oleks märgitud, kes räägib, ajad vahetuvad, ühte ja sama sündmust kirjeldatakse mitme isiku poolt. Lugemist see ei sega, lugeja saab kiiresti rütmi kätte ja taipab ilma selgituseta, kes parajasti räägib.

Vahelduvad tekstilõigud, mõnikord vasturääkivad, loovad raamatus pineva ja rahutu õhkkonna, mõnevõrra sarnase põnevusromaanile ja hoiavad lugejat kütkeis.

Raamatu lõpuks on killud kokku kogutud ja liidetud, lugeja tunneb Samueli armastatut Laidet, tema sõbrannat Pantherit ja sõpra Vandadi, vanaema, ema, isegi vanaema maja pagulastest asukaid. Aga mitte Samueli- Samuel jääb ikka iseäralikuks salapäraseks nooreks meheks. Püüdes kokku sobitada Samueli identiteeti, jääb esiplaanile tema püüd üksindusest üle saada ja täita oma elu „millegagi“, siit ka Samueli „kogemuste pank“.

Kõik tegelased, kes oma arvamust raamatus avaldavad, tahaksid uskuda ja usuvadki ,et tegu oli õnnetusjuhtumiga, lugeja võib arvata teisiti.

Lk. 256 „ Inimesed ütlevad, et pärast Samueli surma hakkas üks kirjanik küsimusi esitama. Ta kohtus Samueli tuttavatega, ta ütles, et ka tema on kellegi kaotanud, ja tahab nüüd kindlaks teha, mis juhtus nendega, kes Samueli tundsid, ta tahtis teada, kuidas inimesed on oma eluga edasi läinud, ta tahtis süütundest üle saada, ja iga kord, kui ta kuulis, et see polnud ettekavatsetud, et see oli lihtsalt õnnetus, et Samuel tõesti polnud seda tüüpi inimene, kes midagi säärast võiks teha, ning et ta sellepärast ei ole seda teinud, tundis kirjanik ennast natuke paremini. Tema süütunne kadus, ta sisendas endale, et Samueli lugu on tema sõbra lugu, ja kui Samueli tuttavad suudavad eluga edasi minna, siis suudab ka tema.“

Inimesed ütlevad- nii palju kui on inimesi, on ka versioone

Rootsi olustikku tunnen põhiliselt krimkade järgi, sellekevadine Stockholmi reis tõstatas palju küsimusi, millele ei andnud vastuseid ka Rita Ahoneni  „Minu Rootsi“.  Jonas Hassen Khemiri raamat võimaldab näha Stockholmi asüülitaotlejate ja segaperekondade vastuolulist ja konfliktirohket argielu seestpoolt .

Hea raamat!

Jonas Hassen Khemiri

„Kõik, mida ma ei mäleta“

Rootsi keelest tõlkinud Aet Varik

Varrak 2017

Kevadine kultuurireis Tartusse. "Traviata"

Kevadise kultuurireisi Tartusse juhatas sisse Prom-Festi ooperietendus „Traviata“. Selle etenduse pärast ma Tartu teekonna ette võtsingi. Tavaliselt vaatan Prom- Festi etendusi Pärnus, aga suvepealinnas mängitakse ooperit teisipäeval 09.05.2017, pärast tööpäeva on sinna raske jõuda. Kolmas ja viimane kord näeb seda „Traviatat“ Birgitta festivalil, aga eelistasin teatrisaali. Seda enam, et nüüd sai ära nähtud ka Vanemuise väike maja, kus ma ei olnud pärast renoveerimist käinud. Kaunis ja õdus teatrihoone, kahju ainult, et minu jaoks nii kaugel.

„Traviata „

Giuseppe Verdi ooper kolmes vaatuses. 

Francesco Maria Piave libreto Alexandre Dumas´ noorema romaani “Kameeliadaam” ainetel.

Maailma esietendus 6. märtsil 1853 Veneetsias

Esietendus Prom-Festil  05.mail 2017 „Vanemuise“ väikses majas.

Muusikajuht ja dirigent –Erki Pehk

Lavastaja - Anu Lamp

Kunstnik – Madis Nurms

Kaaslavastaja, koreograaf – Ingmar Jõela

Valguskunstnik – Margus Vaigur

Osades:

Alfredo – Alex Kim (Lõuna-Korea) IX Klaudia Taevi nim. konkursi võitja.

Violetta – Anna Denisova(Venemaa)

Germont –  Ilya Silchukov (Valgevene)

Kaunase Riikliku Muusikateatri solistid, orkester ja koor

Anna Denisova- sündis1989.a. Habarovskis,  kus alustas ka oma õpinguid. 2011.aastast Rimski –Korsakovi nimelise Peterburi Riikliku Konservatooiumi üliõpilane ning aastast 2016 Peterburi Maria teatri külalissolist. 2015 aastal tegi lauljanna Maria teatris debüüdi Prilepana Tšaikovski ooperis "Padamemand" ning Micaelana Bizet ooperis „Carmen“.

2013.a. pälvis lauljanna Klaudia Taevi nim. konkursil II Preemia. 2014 aastal võitis Tšehhi rahvusvahelisel Jakub Oustina nim. konkursil I preemia.

„Promfesti „Traviata uuslavastuses tegi Anna Denisova debüüdi Violetta rollis.

Ilya Silchukov-sündis 1982.a. Valgevenes Minskis. 2005.aastast on ta Valgevene Riikliku Akadeemilise Ooperi- ja Balletiteatri solist. Koduteatris debüteeris laulja Tšaikovski ooperis „Jevgeni Onegin“, õnnestunud roll avas talle uksed Euroopa ooperimajades, muu hulgas on ta laulnud „Estonias“ Giorgio Germonti.

Klaudia Taevi konkursil pälvis ta 2005.a. III preemia.


2009.a. osales Athanaeli rollis Prom-Festi Massenet’ „Thais“ ooperilavastuses. Käisin seda vaatamas.

Alex Kim on sündinud 1984.a.,õppis laulmist Souli Riiklikus Ülikoolis ning 2014-2016 Hamburgi Muusika- ja Teatriakadeemias. Debüteeris Hamburgi Linnateatris 2016/2017 hooajal Wagneri ooperites „Tristan ja Isolde" ja „Lohengrin“ning Straussi ooperites „Salome“ ja „Varjuta naine“.

Järgmisel hooajal hakkab laulma Nürnbergi Linnateatris.

2015.a. võitis Klaudia Taavi Konkursi, kus oli ka publiku lemmik.

2016.aastal võitis Ravello Rahvusvahelise konkursi, Gustav Mahleri konkursi ning sai II preemia Cappucilli rahvusvahelisel konkursil ja Nürnbergi meisterlauljate konkursil.

Sirvisin Klaudia Taevi konkursil 2017 a II vooru jõudnud osalejate nimekirja ja leidsin sealt ka kaks Eesti lauljannat- Olga Zaitseva ja Mirjam Mesak.  Veel jõuaksin 12. mail toimuvale finaalkontserdile- tuleviku hääli kuulama.

Ooperi lavastaja Anu Lamp on lähenenud ooperile teisiti kui traditsioonilised lavastused-ooperi tegevus toimub tänapäeval. Violetta on kaunis ja siresäärne neiu, kelle hukutavad narkootikumid. Kaunase Riikliku muusikateatri koor etendab paraja läbu.

Olin esimesest noodist alates lummatud Violetta osatäitja Anna Denisova kaunist häälest. Alfredo Alex Kimi esituses mulle muljet ei avaldanud. Alfredo pole mulle vist üheltki etendusest eriliselt meelde jäänud, käesolev oli minu jaoks viies kord „Traviatat" vaadata. Taas üks selline ooper, peale „Carmeni“, mida võib lõpmatuseni vaadata ja kuulata.

Ilya Silchukovi laulis Giordano Germont’i - meeldis mulle samuti, huvitav ja sügav bariton.

Etenduse mõte jõudis minuni, küllap ka tänu sellele, et jõudsin enne läbi lugeda kavast lavastus kunstniku, Madis Nurmsi, sõnad: „Kirjeldades lavastuse kujundikeelt, tuleks alustada sellest, Verdi ise tahtis, et „Traviata“ oleks väga tänapäevane ooper- ta ei kirjutanud seda ju mitte ajaloolisele ainesele toetudes , vaid oma kaasaegse –Alexander Dumas noorema näidendile. Toonane tsensuur  lasi aga kaasaegsuse idee põhja ning ooperi tegevus tõsteti helilooja meelehärmiks sajand varasemasse aega.

Minu jaoks sai lavastuse keskseks kujundiks ilu kaduvuse teema. Eriti traagiline on kehavõlude kahvatumine ja kuhtumine Violetta, kui müüdava naise puhul- kui su väärtust hinnatakse ainult välise ilu põhjal, on selle kaotamine erakordselt valus.“

Mats Olsson "Paremateski peredes"

Uuriv ajakirjanik Harry Svensson, tuttav autori debüütkrimkast   Mats Olsson "Karista ja lase surra"  tegutseb jälle. Seekord jookseb keset suveööd Harry Solvikenis asuva maja ukse taha väike võõras tüdruk. Harry laseb tüdruku sisse ja päästab ta nii tagaajajate küüsist. Tüdruk ei räägi midagi , vaikib. Tagaajajad luusivad ümber maja, nii et Harrygi poeb peitu. Vastupidiselt enamusele inimestest tavapärases situatsioonis, ei tule Harryle hommikul pähegi politseisse pöörduda. Ta otsustab ise välja uurida, kes on see tüdruk ja kes teda taga ajavad.

Ja nii see lugu käima läheb. Harryt abistavad tuttav neiu politseist, endine tüdruksõber, vana sõber- politseipensionär, Leedust pärit sisserännanu ja paljud teised. Naistele Harry meeldib, iseendale meeldib Harry ka.

Vastasrindes on perekond Björkenstam, motojõuk Dark Knights ja Venemaalt pärit ihukaitsjad.

Läbi mitmete- setmete seikluste lahendab Harry Svensson saladuse, miks 8 aastast Emmat armutult taga aetakse, lisaks tulevad päevavalgele veel natsiliikumine, narkokaubandus ja ärid Vene oligarhidega.

Õnneliku lõpuga krimka- pahad saavad karistatud, Emma on kiindunud Harrysse ja Harry ning politseineiu suhe on kuumenemas. Selle järgi võib arvata, et Harry Svensson tegutseb mõnes raamatus veel.

Ma ei ole kindel, et järgmist loen. Mind on uurivad ajakirjanikud ära tüüdanud. Raamatutes on nad, vaata, et nutikamadki kui politsei. Kuritegusid lahendavad kiirelt ja tehniliste abivahenditeta. Milline käestlastud ressurss kuritegude lahendamisel. Aga kirjutatud on ladusalt, tõlgitud hästi ja vägagi loetav.

Mats Olsson

„Paremateski peredes“

Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
Toimetanud Hille LagerspetzVarrak 2017

312 lk 

Dianne Reeves Nordea kontserdimajas

Dianne Reeves esines Jazzkaarel Nordea kontserdimajas.

Võimas kontsert oli, haaras jäägitult kaasa ning pani tundma aukartust lauljanna hääle ees- viioktaaviline hääleulatus.

Kahtlemata parim kontsert sel aastal, tema kõrval kahvatuvad teised dzässilauljad, mõnda aega ma oma plaate ei kuula.

Ausalt öelda mõtlesin pärast kontserti ka, et miks ma kuulan ooperilauljaid kui on olemas sellise häälega lauljanna.

Eestis esines lauljanna kolmandat korda. Kahju, et ei käinud varasematel kontsertidel 2006. ja 2010 aastal, olen paljust ilma jäänud.  

Hääl, mis ei tunne piire,  mänguline, kuid samas sügav esitus- tulemuseks on kontserdielamus, mis ei unune. Ja kuulata live's on ikka hoopis midagi muud, kui kuulata plaadilt.

1956. aastal sündinud lauljatar on võitnud viis Grammy auhinda parima jazz-vokaalplaadi eest. Esimese 2001.a., viimase 2015. aastal plaadi „Beautiful Life“ eest. 

Pilt on pärit Dianne Reevesi  koduleheküljelt.

2005.a. mängis George Clooney filmis „Good Night, and Good Luck“,("Head ööd ja õnn kaasa"). Filmimuusika eest sai ta Grammy 2006. aastal.

Aga nii laulab Dianne Reeves tangot: