Kazuo Ishiguro "Magav hiiglane"

Teistmoodi raamat kui varem loetud Ishiguro romaanid.

Sisukirjeldus tutvustuses ei ärgitanud mind lugema, pigem hoiatas, et ma ei tule selle raamatuga toime, pole minu teema- ajalooline ulmekas. Aga lugemine haaras mind täielikult. Lugesin ja nautisin lugu, kuigi kaines ja kiretus keeles kirja pandud, on sel maagiline mõju.

Raamat on mitmetahuline, mälust ja mäletamisest nii üksikisiku kui ka üldisemal tasandil ja muidugi armastusest. Omamoodi põnevgi, seikluslik, täis müütilisi olendeid ja ohtlikke olukordi. Allegooriat on selles raamatus nii palju, et selle lahti seletamiseks võiks kirjutada paksemaid köiteid kui raamat ise.

Aga lugu kannavad kaks vanainimest Axl ja Beatrice, kes lahkuvad 5 sajandi Britannias oma külast, tundes, et nad on kogukonnale koormaks. Vanakeste eesmärk on leida kodunt lahkunud poeg. Teel selgub ka, et abi tuleb otsida Beatrice haigusele. Britannia on draakoni poolt tekitatud salapärase udu võimuses, mis on inimestelt võtnud mäletamise võime. Axl’i ja Beatrice teekond on täis üllatavaid kohtumisi teiste rändajate ja müütiliste olenditega. Lugema asudes ei olnud ma valmis, et tegevus on nii muinasjutuline, kuid loo edenedes see mind ei häirinud. Keskendusin Axli ja Beatrice saatusele ja nende armastusloole. Pärast seda kui Axl ja Beatrice kohtuvad saksi võitleja Wistani ning rüütel Gawainiga (koos oma hobusega tuletas rüütel meelde don Quijotet), selgub ka rändajate missioon.

Kaunis on Axli ja Beatrice sügav kiindumus ja nende omavaheline vanamoodne /aegne dialoog ning karged armastusavaldused.

Raamatu üks läbiv motiiv on paadimees, kes oma paadiga sõidutab paare saarele, enne neid küsitledes, et selgitada välja nende suhted. Pärast koos veedetud elu võivad mees ja naine, keda seob ebatavaliselt tugev armastus, sõita saarele, ilma et neil oleks vaja seal eraldi hulkuda, nad võivad nautida saarel teineteise seltsi nautida, nagu kõigil eelnevatel aastatel. Kui paadimees vestlusest sellist järeldust paari kohta teha ei saa, siis keerab ta jutu sellele, et paat liiga väike ja lahutab paarid. 

Nii kerkibki üksikisiku tasandil küsimus, kas on parem mäletada üksikasjadeni või unustada.  Kui paljud paaridest pääseksid saarele koos, omades mälu ja mälestusi, mida ei ole ära võtnud külm udu? Kas paadimees mõistab kui Axl ütleb lk. 316, et „jumal tunneb ära vana abielupaari vastastikuse armastuse aeglase sammu, ning mõistab, et mustad varjud on osa tervikust“

Nii ongi, et mina keskendusin armastusele, tegelikult on raamat ikka rohkem mälust, mäletamisest ja ajaloost, kuid pean tunnistama, et kuningas Arthurist ja Merlinist ei teadnud ma enne lugema asumist suurt midagi.

Ajaloo küsimuses pani mind mõtlema järgnev lõik  lk. 369:

„Mõni teist saab suurepärase mälestusmärgi, mille abil elavad võivad mäletada teile tehtud kurja. Mõni saab ainult rohmaka puuristi või värvitud kivi, teised aga peavad jääma peidetusk ajaloohämarusse. Igal juhul olete osa muistsest protsessioonist ning nõnda on alati võimalik, et hiiglase kalmuküngas püstitati selleks, et tähistada mingit säärast ammust tragöödiat nagu süütute lapsukeste tapmine sõjas. Kui see kõrvale jätta, ei ole kerge selle olemasolu põhjust leida. On mõistetav, miks oleksid meie esivanemad mõnel madalamal maal kuninga võitu tähistada tahtnud. Miks aga kuhjata rasked kivid üle inimese pea ulatuvaks tähiseks nii kõrgel ja kauges paigas kui see?“

No vähemalt 50. leheküljel saab lugeja aru, kas edasi lugeda või mitte, aga proovida tasub. Midagi uut, üllatavat ja nauditavat.

„Magav hiiglane“

Kazuo Ishiguro

Maetud hiiglane

Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer

Varrak 2017

319 lehekülge